Uus Vana Teater ülistab tahtmist kunsti teha

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tallinna vanalinnas tegutsev Uus Vana Teater pole ehk ülearu laialt tuntud. Ometi jõuab Vahur-Paul Põldma (31) monotükk, Alessandro Baricco «Novecento», juba 100. etenduseni. Ja laupäeva õhtul oli teatris taas esietendus - «Kloun Kohupiimu jutud», kus praksuva kamina ääres räägib veebruari jooksul klounina publikule lugusid seesama lavastaja ja näitleja.

Vahur-Paul Põldma, teile vist meeldib kingitusi teha?

Ma ei tea, kas just meeldib… Aga kukub nii välja, et ma lihtsalt teen neid. Eriti niisuguseid, mida pakkida ei saa.

Mis see lugude jutustaminegi muud on kui kinkimine…

Muidugi.

Miks on jutustamine tähtis?

Lugude jutustamine on - eriti tänapäeval - märk sellest, et kuskil on elu. Kui kõik ümbritsev on ikka väga elektrooniline ja ofitsiaalne, siis kipub ju elu ära kaduma. Mina olen elu eest - otsin neid asju, mis hoiavad elu poole ja elamist aitavad.

Kes see kõneleja-tegelane - kloun Kohupiim - siis on? Alter ego?

Ei ole. Ta on minu üks tahk ja ehk parem tahk minust. Üks mu õppejõud rõhutas alati, et roll peab olema targem kui näitleja. Ja selles mõttes pole ma kahtlemata nii tark nagu kloun Kohupiim.

Tema on kahtlemata toredam, andekam, positiivsem, elavam ja nõnda edasi. Nagu kõik mu teised rollidki.

Kas võib öelda, et klouni räägitavad lood on valinud tema?

Tema kindlasti rohkem... Aga ma ei tahaks üldse öelda, et tema või mina. Need on kevadelood, mis tulevad ikka ja jälle kevadeti minu juurde ja igaühe juurde, kes on neid lugusid kuulnud-rääkinud. See on seotud igavikulise, universaalse ja globaalsega. Luuletustega on niisamuti - kui ta meelde jääb, kirjutan üles. Et kui juba kolmandat päeva ikka undab sees, siis ehk on asi ka…

…mis hakkab viimaks oma elu elama?

Jah.

Kuivõrd on teie etendustes - antud juhul siis lugudes - nüansilisi erinevusi. Kui palju jääb improvisatsiooniruumi?

Olen intuitiivne näitleja. Kui mul etendusepäeval intuitsioon hästi ei tööta, siis mängin täiega improvisatsioonile, mis paneb kogu protsessi jälle käima. Ses mõttes - ma ei tea, kuidas see välja hakkab paistma. «Novecento» kohta ütlevad inimesed, et etenduseti on tegu öö ja päevaga. Ei ole enam halba, on üle keskmise ja palju üle keskmise etendused. Endale tundub, et olen veel arenemisvõimeline.

Suure trupiga võib etenduste keskmine tase olla kokkuvõttes madalamgi.

Vahel ikka küsitakse, miks ma üksi mängin - siin ehk ongi üks põhjus. Mu partnerid on saanud kogemuse, et mu etendused on üsna erinevad. Mäletan, et on olnud pööraselt õnnelikke ja pööraselt õnnetuid inimesi koos minuga lavalt maha tulemas. Ma ehk ei ole suutnud varasematel aegadel stabiilset ja kindlat pakkuda. Ma pole üldse sellise klassikalise etendamisteatri, vaid ikka läbielamisteatri näitleja. Oluline on siin, nüüd ja praegu. Kui räästast tilgub, siis tilgubki ja see võetakse mängu sisse.

Kuidas Uus Vana Teater majanduslikult toime tuleb? Pole nagu näinud teid, käsi pikal, mõne kollakama lehe kaanel kunsti alarahastamise üle kurtmas…

Ega raha olegi kunsti jaoks vaja. Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital sedastas kunagi põhimõtte, et raha antakse neile, kes oma projekte muidu teostada ei saa. Ütlesin siis, et minul polegi õigust sealt raha taotleda.

Minu lavastused ja muud loomingulised tööd lihtsalt ei tohi rahapuudusel ära jääda. Ma lihtsalt ei tarbi nii palju, kui meie ühiskonnas keskmiselt tarbitakse.

Tänavuse aasta plaanidesse kuuluvad jututsüklid - tulekul on ka suve- ja sügisjutud… Kas veel midagi?

Uus Vana Teater on klassikaline Lääne-Euroopa teater, kus on tuumik ehk neli loomingulist inimest ja viies n-ö seadusesilm. Ja vastavalt uuele lavastusele koguneb seltskond meie ümber või koguneme meie teiste ümber. Oleme planeerinud näiteks koostööd Sinise Teatriga.

Maria Staak Rondellusest kutsus mind lavastama «Ordo virtutumi» ehk esimest teadaolevat kirikudraamat. Kontsert-lavastuses osaleb kümmekond eesti nais-gregoriaanilauljat, kes septembri keskpaigast tüki nimel koos harjutavad.

«Novecento» jätkab?

Kui saaksime publiku käimise stabiilsemaks, siis nii väikeses saalis võiksin mängida seda tükki kogu elu. Aprillis-mais paneme ta mõneks ajaks seisma. Paneme lihtsalt korraks tallele, et siis taas välja võtta, kui on õige aeg ja koht.

    Tagasi üles