Kas majandussurutis on nii kole koll, kui paistab? Millega teda minema peksta? Oma arusaamu jagab mõttenaksakas tudeng Kalle Paas.
Mahe Auk Selles Ujulas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Halloo!" - "Heihoo!"
Nõnda algab siinne jutuajamine teemal, kas eesti inimene julgeb raskel a'al rihma mootorilt maha tõmmata ning lihtsalt olla, puhata või pigem tõmbaks ta rihma omale kaela. Vestluspartner tutvustab end jutuajamise käigus.
Kolm lauset - kes oled, mis oled, ja üldse?
Olen Kalle Paas, viimased kolm aastat olen elanud/õppinud Tartu ülikoolis, suurema osa elust olen elanud Rakveres ja selle lähedal. Lääne-Virumaa on mu kodukant, olulisim paik maailmas.
Ameti poolest oled muusikaga abielus, see olevat lausa armastusabielu.
Jah. Neid ameteid jätkub, mis mõnda otsa pidi muusikast ära ripuvad. Tähtsad on need otsad tõesti. Saab ka ilma armastuseta, armastusega on etem, oluliselt.
Ehk täpsustad, kui sa just allveelaevu laulma ei õpeta. Siis oleks see riigikaitsesaladus.
Pea saab aastaring töötatud ühes raadiojaamas. Teen kõike. Uudiste toimetamine, muusikapõhised saated, hommikuprogramm, intervjuud, eriprojektid jne.
Kasvasid suureks ajas, kus lehvisid sinimustvalged, kõlasid üllad kodumaised viisid ja Eesti elu sai hoogu aina juurde. Oskasid sa aimata, et Eesti riik sedasi maoli maha kukub?
Ehk tuleneb see mu õpitavast erialast, aga ma ei suudaks eluilmas uskuda, et majanduslik heaolu, tulud ja muu võiks ainult tõusta. See oleks enamiku füüsikaliste või psühholoogiliste põhimõtete vastane. Aimasin, et kriis võib tulla. Missugune ja millal, seda mitte.
Maoli maha kukuvad inimesed - ükskõik kas talvel libedaga, või inimsuhetes või iseendas. Kukuvad ka ettevõtted, riigid, ajalugugi takkaotsa. Nii et mu jaoks on ühiskonna muutumine loomulik, ehkki ootamatult tabab see peaaegu kõiki.
