Ajal, mil kõikide eestlaste pilgud on suunatud itta, lootuses Türgis täiendada oma eurovisioonimedalite rivi, tabas meid jalustrabava üllatusena hoopis lääne poolt saabunud tunnustus eesti muusika alustaladele RAMile, ERSO-le ja Ellerheinale.
Kommentaar: Kuidas külvad, nõnda lõikad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult meeldiv uudis ning vajalik meie väikese täpikese nähtavamaks muutmisel maailmakaardil, kuid kindlasti ei tohi seda võtta juhuslikult ära eksinud ootamatusena.
Veel enne kui maailmal hakkas umbes kümmekonna aasta eest meelde jääma uue ja kummalise väikse riigi nimi, olid tähed muusikataevas Arvo Pärt ja Neeme Järvi, millele lisandus teadmine, et mõlemad on pärit maalt, kus aeg-ajalt saab kokku mitukümmend tuhat inimest, et koos laulda.
Aastakümned tööd
Kes ise muusikaga kokku on puutunud teab, et ovatsioonidele kontserdisaalis eelneb aastakümneid pidevat tööd, nühkimist, vaeva ja loobumisi. Nii nagu muusika õppimises on järjepidevus kõige aluseks, peab olema ka muld, millest muusik toitub, järjepidevalt viljakas.
Tänapäevase eduka Eesti mure on see, et muusika ei lähe kaasaegse ühiskonna õpikumudeliga mingit moodi kokku. Muusika puhul ei saa rakendada turumajanduse reegleid, sisukas muusika ei saa ennast alati ise ära tasuda.
Samas ei saa muusikat teha ka armuandidest, sest see paneb õitsema haltuura. Muusika väärtus seisneb tema sügavuses.
Tegelikult ei tohiks muusiku eesmärgiks olla ei raha ega tunnustus, vaid aus andumine oma südame häälele. Ühiskond, kui ta muusikat vajab, peab seda aga aktsepteerima, ning selle märgiks on tunnustus ning tasu.
Nimi kui traditsioon
Kui silmad natuke avada, võime vaid näha, kuidas ka sellistes vanade ja rikaste traditsioonidega maades nagu Prantsusmaa, Inglismaa või Saksamaa, mille kultuuri hakatakse üle maailma õppima juba algkooli programmides, kulutavad meeletuid summasid, et see kultuur ka tänapäeval edasi kestaks.
Seetõttu ei maksa heituda, kui mõni iriseja sapiselt torkab, et tänavuse Grammy tõi vaid Järvi nimi. Seda tuleb võtta hoopis tunnustusena, mis näitab, et meil on olemas traditsioon, millest on võrsunud nimi, keda tunnustab isegi Grammy komisjon.
See näitab, et preemiasaajatest kaks kollektiivi on saanud alguse ajal, mil midagi head poleks tohtinud sündida. Ning see näitab ka seda, et tänased seemned hakkavad vilja kandma ehk alles mõnekümne aasta pärast.