Tartu viib ettevõtluse sohu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugesin hämmastusega Tartu Postimehest (5.02.) abilinnapea Sven Illingu kavast rajada Tartu vangla kõrval asuvale krundile tööstuspark.

Idee elavdada linna majandust ning meelitada kohale võimalikke välisinvestoreid on minu kui ettevõtja arvates igati teretulnud ja väärib toetust. Kuid tööstuspargi rajamine sohu tundub enam kui kummaline.

Rajada tööstuspark krundile, kus puudub infrastruktuur ja mis pealegi on veel soine, ei anna küll põhjust optimismiks, et välisinvestorid ja kohalikud ettevõtjad sellele ideele tormi jooksevad. Kogu ettevõtmine meenutab pigem lõssenkismi ja püüet panna Emajõgi tagurpidi voolama.

Kas tõesti on linnal tark 400 000 krooni eest uurida, millistel tööstusettevõtetel sobiks rajada oma tulevik ebakindlale pinnasele. Ja kas on otstarbekas uputada 30 miljonit krooni sohu, olemata kindel, et sellest rahast piisab püsiva hoonestuse rajamiseks.

Õhulossi rajamine

Ütleb ju Tartu Postimehes avaldatud loos «Kavandatav tööstuspark looks linna hulganisti uusi töökohti» OÜ Tarmeteci juhataja Toomas Lepp, et olgugi nende firma laienemine hädavajalik, sohu nad ikka minna ei tahaks.

Miks? Rajada tööstusettevõte sohu tähendab, et investeerida tuleb palju. Hoolimata sellest, kes tellib muusika ja koostab detailplaneeringu, rajab tehnovõrgud jne.

Arvestatavad kulutused ei pruugi end tasa teenida isegi siis, kui valitud ala vastu tunnevad tõepoolest huvi need väidetavad välisinvestorid, keda Illing nimetada ei suuda.

Siit tuleb välja, et maksumaksja raha kulutada sooviv abilinnapea ei tea sedagi, kes on tegelikult huvitatud oma ettevõtte toomisest Tartu vangla kõrvale.

Ma arvan, et linnavalitsus ei tohiks tegelda õhulosside ehitamisega. Isegi siis mitte, kui raha Euroopa Liidu vastavatest fondidest on olemas. Ükskõik kui kergelt või raskelt raha tuleb, kergel käel seda kulutada ei tohi.

Meil on küllaldaselt näiteid sellest, kuidas omaaegsed otsused ehitada igasse valda ja linna oma kultuuritempel, haigemaja või tööstuskompleks on tänapäeva maha jätnud poollagunenud või väljaehitamata ehitusvaremete ansamblid.

Koostöö valdadega

Väide, et liitumine Euroopa Liiduga on välisettevõtete huvi Eesti vastu viie-kuuekordistanud, ei tähenda, et välisinvestor on huvitatud ettevõtte rajamisest ükskõik kuhu.

Soovitan linnal hoopiski teha koostööd Tartut piiravate omavalitsustega. Näiteks Tartu vald on moodustanud Raadile sihtasutuse, mille eesmärk on koostöös Tartu vallaga ettevõtluskeskkonna parandamine, uute ettevõtete loomine, nende toetamine, olemasolevate ettevõtete arengule kaasaaitamine ning infrastruktuuri arendamine.

Kuulub ju osa Raadist ka Tartu linnale, mistõttu võiks linn teha vallaga ses osas koostööd. Pealegi saavad sellest kasu nii linn kui ka vald.

Eesti omavalitsussüsteemi põhimõtteks ei saa olla, et üks omavalitsus on teise omavalitsuse vaenlane.

Juhul kui Tartu vald on suutnud tänu kiirele asjaajamisele ja planeeringute vastuvõtmisele luua tööstuspargi rajamise võimaluse, võiks linn tunda huvi valla tegemiste vastu, mitte ajama oma jonni.

Koostööst võidaksid linn ja vald, sest Tartu lähiümbruse elanike ostujõud kasvab, rajatakse uusi elamuasumeid jne. Praeguste laienemisprobleemide tõttu võivad Tartu lähiümbruse ettevõtted viia oma tootmise üldse sellest piirkonnast välja või sulgeda vähese konkurentsivõime tõttu uksed. See väljavaade ei ole helgem.

Teise variandina, juhul kui Raadi jääb linnale väikseks või osutub sobimatuks, tasuks Tartul tõsiselt kaaluda tööstuspargi loomist Ravila kanti. Tegu on küll jälle riigimaaga, kuid vähemalt piirkond on normaalses seisukorras ja perspektiivikas.

Probleemid sobiva maa leidmisel ei saa olla argumendiks. Pigem on see väljakutse linnajuhtidele, kelle ülesanne on põhjendada riigile linna jaoks oluliste maa-alade vajalikkust ja aktuaalsust, olgu see siis Emajõe kallas või endine Raadi sõjaväeosa.

Eesmärk ja abinõu

Kui linnaisad otsustavad tõesti rajada tööstuspargi Turu 48 krundile, jääb sellest mulje, et tahetakse lihtsalt mülgas tööstusele ette sööta. See tekitab kahtluse, et linn elab kampaaniast kampaaniasse, saamaks raporteerida olulistest valimis- ja töövõitudest.

Segamini ei saa ajada eesmärki ja abinõu. Linna eesmärk on jätkusuutlike ettevõtete ja maksumaksjate toomine Tartusse, mitte kampaania korras ettevõtluse arendamine ja loosungite saatel maksumaksja raha kulutamine.

Tänased Tartu tööstusettevõtted vaevlevad laienemisprobleemides, mis suuresti on põhjustatud Tartu ettevõtlusosakonna vähesest huvist linnas asuvate tööandjate vajaduste vastu.

Lõpetuseks pean tunnustama Tartu linnavõimude mõistlikkust hakata lõpuks mõtlema ka tööstusele ja selle arengule. Tartu ettevõtted vaevlevad kroonilise maapuuduse ja laienemisprobleemide käes juba aastaid. Kuid pakkuda lahenduseks Emajõe sood on noore abilinnapea poolt skandaalne.

Muidugi oleks tulevastel arheoloogidel huvitav sattuda Emajõe soos asuvale tööstuskultuurile, ent seejuures on oluline, kas see kultuur eksisteeris mõne aasta või sajandeid, kas vajus ajaloo prügikasti (kuri)kuulsalt või kuulsusetult.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles