Isa Vello Salo pühendumus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vello Salo
Vello Salo Foto: Peeter Langovits

Tänavu riigi poolt määratud kahest elutöö preemiast ühe pälvinud vaimulikust literaat, kirjastaja, teoloog ning tõlkija Vello Salo on Eesti heaks teinud mitu elutööd. Postimehe ja Estonian Literary Magazini palvel vestles paater Saloga professor Jüri Talvet.

Teil, isa Vello Salo, Pirita kloostri vaimulik, on seljataga pikk ja põnev elukäik. Põltsamaa gümnaasiumis õppides läksite vabatahtlikuna Soome, et eesti väeosas Soome ja Eesti vabaduse eest võidelda. Seejärel sattusite Saksa sõjavangi. Kuidas sai sõjamehest ja reaalteaduste õppurist katoliku vaimulik ja kust algas kirjanduslik huvi?

Sõjamees - tähenduses teiste vastu võitleja - olin ainult ajutiselt ja n-ö sunniviisil, kuid võitleja - tähenduses aate eest võitleja - olen vist küll loomu poolest alati olnud. Katoliku kirikusse viis see lihtne seik, et mu esimesed aitajad pärast sõda olid katoliiklased. Vaimulikuks hakkamiseks tuli kutsumus aastal 1948.

Kirjandus on mind alati huvitanud, kuid pean lisama, et ma ei ole kogu oma elu jooksul leidnud midagi ebahuvitavat. Sellepärast olen ka tundnud huvi kõige vastu kogu aeg, mida mäletan.

Oma pika elu jooksul olete viibinud paljudes maades, neis nii vaimulikuna tegutsedes kui ka teoloogiat õpetades - Saksamaal, Jordaanias, Iraagis, Rootsis, pikemat aega Kanadas Torontos (1976- 1993). Mis perioodiga ja maaga seostub kõige enam teie kirjanduslik tegevus?

Olen küll palju kirjutanud, kuid kirjanduslikuks tegevuseks ei julgeks ma seda nimetada: olen olnud rohkem vahendaja, midagi «isehakand kultuuriatashee» taolist.

Selles ametis tuli muidugi ka tõlkida - ning Piiblit tõlgin juba aastakümneid. Küll võib aga rääkida kirjastustegevusest, mis algas aastal 1962 ja kestab siiani. 1962-1976 elasin Itaalias, kus ilmusid siis ka mu esimesed üllitised.

Küllap üks kõige hinnatavamaid tegusid eesti kirjanduse ja kultuuri heaks oli eesti luule antoloogia «Poeti estoni», mille koostasite koos itaalia poetessi Margherita Guidacciga. Kahtlemata andis 1973. aastal ilmunud raamatule Itaalia lugejate silmis kaalu see, et tõlked oli teiega koostöös teinud kaasaja itaalia üks nimekaimaid luuletajaid. Kuidas te tutvusite Margherita Guidacciga ja kuis tärkas mõte see antoloogia teha?

Mõte tärkas juba aastal 1945, kui sain kingituseks itaaliakeelse rootsi luuleantoloogia, kuid selle teostamiseks andis tõuke alles nn Bologna ime 70ndate alguses, kui Bologna ülikooli juures sooritas eesti keele ja kirjanduse eksami mitusada itaallast.

Kirjutasin sellest tollal pikemalt ajakirjas Tulimuld.

Mõttest raamatuni on alati tükk maad, nii ka siin. Otsisin abi mitmelt poolt, Margherita Guidacci oli nõus aitama. N-ö puhtast armastusest, sest mingit palka polnud mul pakkuda.

Minu idee - tutvustada itaallastele vähetuntud kirjandusi - tundus temalegi hea ja vajalik. Enne seda olin teinud üliodavaid taskuraamatuid oma stipendiumi arvelt, kuid nii suure raamatu trükikulusidki polnud mul kuskilt võtta.

Pika otsimise peale leidsin siiski kirjastaja, kes käivitas minu ettepanekul koguni uhiuue sarja «La Rondine» - «Pääsuke» -, mis pidi tooma itaallastele laule kaugetest maadest. Ja tõigi.

Kuidas nägi välja praktiline töö tõlgete juures? Kuidas settis lõplik valik? Mis muutused tulid sisse antoloogia teises trükis?

Korraldasin ankeedi meie luuletajaile, mille põhjal koostasin luuletuste loetelu, ja tegin siis ise nende «toortõlked». Arvult tõlkisin umbe kolmandiku võrra rohkem, kui raamatusse oli kavatsetud, et oleks valida.

Lõpliku valiku tegigi itaalia poetess, sest tema oskas ütelda, mis pakuks huvi tema maa lugejaskonnale. Siis hakkasime üheskoos tõlget lihvima. Teine trükk ei sisaldanud oluliselt uut, sai vaid veidi mahukam, sest võtsime autoreid juurde.

Mida «Poeti estoni» kõrval hindate ise veel kõige enam oma kirjanduslikus tegevuses, st mis on teile endale kõige suuremat rahuldust ja rõõmu pakkunud?

Kindlasti «Eesti keele etümoloogiline teatmik», mille koostas minu palvel professor Alo Raun. Muuhulgas olen ju õpetanud eesti keelt tervelt 25 aastat ja mul oli seda raamatut hädasti vaja nii omaenese teadmiste täiendamiseks kui ka õpilaste jaoks.

See töö seisab meeles ka sel põhjusel, et kõik õ-tähe «kapsarauad» sai kirjutusmasinal liimipaberile tipitud, kääridega välja lõigatud ja käsitsi peale kleebitud! Arvutit mul siis (aastal 1982) veel polnud. Kuna see üllitis on jäänud oma ala ainukeseks, tegin aastal 2000 kordustrüki.

Tean, et sünnimaale Eestisse naasmise järel 1993. aastal ei ole teil siin aega olnud igavust tunda ega rahulikult pensionipõlve pidada. Mis tegematajätmised siin taasvabas Eestis teid kõige enam tegutsema on tõuganud? Mis on praegu käsil ja mis plaanis veel teha?

Tegematajätmistest on mulle palju muret teinud okupatsioonides hukkunute ja kannatanute saatuse väljaselgitamine. Selle töö peale on kulunud suur osa mu energiast.

Kogu aeg olen aga ka tõlkinud piiblit, sest usun, et meie rahval on väga vaja Jumala sõna väärikas kuues. «Maakeelse piibli» väljaandmine pole aga kerge töö; esialgu tahaksin valmis saada Taaveti laulud, mis on ristikirikus n-ö igapäevane leib.

Kuid praegu on käsil ka eesti vaimuliku luule antoloogia koostamine. Pealkirjaks «Lauluallikas», headeks abilisteks on Indrek Hirv ja Vallo Kepp. Loodan, et see raamat annab inspiratsiooni ja häid mõtteid paljudele.

Vello Salo

• Sündinud 5. novembril 1925 Viljandimaal Lalsis kooliõpetaja pojana.

• Õppis Põltsamaa ühisgümnaasiumis, Fribourgis, Amsterdamis, Roomas.

• Töö: katoliku kiriku vaimulik Saksamaal, vana ja uue testamendi professor Iraagis, Torontos, külalisprofessor Tartu Ülikoolis, õpetanud eesti keelt Kanadas, korraldanud eestikeelseid saateid Vatikani raadios, kirjastanud omaenda kirjastuses Maarjamaa üle kolmekümne teose, sh Läti Henriku kroonika, eesti rahvalaulude antoloogia eesti keeles, paljude Välis- ja Kodu-Eesti autorite loomingut. Avaldanud kümneid teoloogilisi käsitlusi ja uurimusi, artikleid ja esseid eesti kirjandusest.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles