Lars von Trier koerakoonlastel külas

Väärtfilmi määratlust otsides on viimastel aastatel filmikirjutuse püdel põld edasi ja tagasi läbi sumbatud. Ilmselt ei aita ka «Dogville’i» mängureeglite mõistmisele kaasa see, kui ta väliste tunnuste põhjal väärtfilmiks liigitada. Meil siin, kes me filmikultuuri juba kümmekond aastat tagurpidi läbi binokli vaatame, on perspektiiv suhteliselt sassi läinud.

Lars von Trieri «Dogville» pakub rohkem kui juhusliku pilgu kaasaegse kino topograafiasse. Tema Eesti kinodes näidatud filmidest moodustub juba piisavalt esinduslik rida.

Valitseb oht, et reþissööri väikeste emotsionaalsete provokatsioonidega ollakse liigagi ära harjunud, nähes neis vaid veidrust ja unustades, milline on keskmise Euroopa filmi foon. Trier ehitab kannatlikult värava igaühele äratuntavasse maailma, enne kui selle nurgapostid paari täpse penaltiga paigast lööb.

Jutustamise nauding

«Dogville’i» taustaks võiks olla milline tahes jutustus armsast Ameerika väikelinnast, kuhu saabub võõras. Õnneks avastab Grace’i (Nicole Kidman) esimesena kohalik isemõtleja Tom. Naise jälil on napisõnalised mehed ja tal pole kuhugi mujale minna.

Õhtusel kogunemisel pakub Tom (Paul Bettany) linnakese elanikele välja eksperimendi lubada naisel vähemalt kaks nädalat enda hulgas elada. Vastutasuks aitab Grace neid igapäevastes toimetustes.

Trier varub piisavalt aega, et tutvustada tegelasi, kes oma veidruste ja umbuskliku loomuga moodustavad iseloomuliku suletud kogukonna. Näitlejate ansambel on rabav ühendus erinevatest põlvkondadest Chloe Sevignyst kuni Lauren Bacallini, kes alustas koos Humphrey Bogartiga 1940ndatel.

Lihtsa ja sirgjoonelise käitumisega võidab Grace enamiku südamed ning idülliline lugu võiks jätkuda ka pärast seda, kui naisel lubatakse Dogville’i pikemalt peatuma jääda.

«Dogville’ist» on näha, kuidas lihtne jutustamise nauding võib muutuda filmi teljeks. Et see voorus märgatavaks muuta, on Trier kaadrist kõrvaldanud kõik, mis võiks vaataja pilgu kõrvale kallutada. Linnake on vaid stuudio põrandale joonistatud plaan, mille elavdamiseks on nähtamatute uste avamist saatma kujundatud kääksatused.

Sündmusi kommenteerib kaadritagune hääl ning tegelastes ei sunni miski otsima sügavamat dimensiooni kui see, mis dialoogi kaudu avaneb.

Pärast Dogmat leiutab reþissöör endale uusi reegleid, nagu peaks piirideta mänguvabadus paratamatult välja viima viimistletud keskpärasusse. Konventsionaalsus on Trierile arvatavasti samasugune foobia kui hirm lendamise ja oma näitlejate ees.

«Dogville» varieerib sama teemat, mida kolm varasemat tööd. Naistegelase eneseohverduse teema ilmus esimest korda filmis «Laineid murdes». Sealt alates on Trieri pühendumus teemale võrreldav tema kangelannade eneseohverdusega.

«Dogville’i» ühtaegu väliselt piiratud ja seesmiselt avatud tegevuspaik ilmutab leidlikult seni varjatuks jäänud külgi eepilise mõõtme võtnud naise(likkuse) käsitluses.

Siin muutub selgemaks kogukondlike suhete võrgustik, mis naise eneseohverdust ja pühendumust loob, soodustab ja kõhklusteta ekspluateerib. Pärast nelja filmi on põhjust seda mõttekäiku lähemalt vaadelda.

Lihtne turuloogika

Olemuslikult kujutab inimene end ette heana. See moraali kõrgem kategooria võib kehastuda erinevates kultuurilistes väärtusskeemides erinevalt, kas siis töökuse, au või isiksusliku omadusena.

Vähemalt intuitiivselt on headus miski, mis võtab kuju inimese tegudes, vaatamata tema isiklikule kasule. Arendades sama loogikat edasi, saab kellelgi headuse ja inimliku väärtuse mõõdupuuks, millisel määral on ta võimeline end teistega jagama ja endast midagi andma isegi omakasu printsiipi eirates.

Pragmaatilisemast vaatepunktist piirneb heategu eneseohverdusega, valmidusega seada moraalne põhimõte kõrgemale lihtsast enesesäilitusest. See samm võib aga osutuda ka väljakutseks pragmaatilisele argimoraalile.

Rõhutatult hea ja puhas osutub teiste silmis enese negatiiviks, peegeldades teravalt teiste puudusi ja kogukonna toimimise ablast enesekesksust. Ning alati säilib kahtlus, et heategu on vaid sotsiaalse kapitali kogumise osav kattevari, et headuse taga toimib lihtne kasuprintsiip.

Mis sunnib ettevõtet, kes toetab SOS-lasteküla, oma annetusest avalikult ja võimalikult valjuhäälselt teada andma? Headuse avalik väärtus on kahtlemata kõrgem kui teo seesmine motiveeritus ja järjepidevus.

Just sellist moraalse valgustuse ligitõmbavat essentsi kiirgab «Dogville’is» peategelane Grace. Kui linnakesse ilmub esimest korda ajaloos politsei, kes seab üles Grace’i pildiga otsimiskuulutuse, ei tehta sellest esialgu numbrit.

Kui kuulutus vahetatakse järgmisega, mis seostab naise pangarööviga, meeleolu muutub. Kõik teavad, et naine oli kõnealuse röövi ajal juba Dogville’is. Ent samas mõistetakse, et Grace’i vajadus turvalisuse järele on kasvanud.

Küsimuse lahendavad elanikud turuloogikast tuleneva tehtega: et tema vabaduse hind on kasvanud, peab Grace tegema kaks korda rohkem tööd ja saama vähem palka.

Ehedalt ameerikalik

Dogville’i vastastikusel kasul ja võimalusel nõrgema alistamisel põhinev moraal on ehedalt ameerikalik. Trieri Ameerika-kriitiline lähenemine oma tegelastele saab seda teravama tooni, et loo lõpus kasutab Trier teist ameeriklaste narratiivset ja poliitilist lemmikrelva.

Grace ei ole tantsija pimeduses, kes laseb end vastu vaidlemata elektritoolile saata. Tema päralt on õigus ja kättemaks Dogville’i elanike tegude eest aegade lõpuni.

Ameerika käsitlus õiglusest on sisuliselt avalik kättemaks. Paljuski just Pearl Harbori eest visati Hiroshimale tuumapomm. Samasugune süþee vaatab vastu lugematutest filmidest, mis õnneks on jäänud siiski 1980ndatesse.

Grace’i kättemaks alguses vastumeelselt abivalmile kogukonnale on sarkastiline kommentaar ameerika põhiväärtustele, millest ei saa mööda vaadata.

Keegi ameerika kriitik sõnastas oma vastumeelsuse vägagi iseloomulikult: «Ma ei suuda otsustada, kelle tahaksin tappa esimesena – mehe, kes

Uus film kinolevis
«Dogville»

Reþissöör Lars von Trier. Osades Nicole Kidman, Stellan Skarsgård, Paul Bettany jt.
Taani-Rootsi-Inglise-Prantsuse-Saksa 2003

Sõpruses 18. veebruarist