Kirjandus voolab moena

Eks seda eesti kirjandusmaastikku on saanud juba üsna kaua jälgida, küll väljast-, küll seestpoolt. Ja üha enam ilmnevad paralleelid kas või näiteks moega (kuigi põhimõtteliselt on ju kõik kõigega võrreldav).

Nii nagu mood, pealtnäha pöörane ja äraarvamatu, teatud ajavahemike järel tegelikult peaaegu nüanssideni kordub, nii korduvad ka nähtused kirjandusilmas. Teatud vaikus ja n-ö otsingute aeg, kus vanad tegijad lasevad liugu väljakujunenud establishment’il ja noored alles soputavad oma nurgatagustes sulgi, et uduehmeid maha raputada.

Ühest perioodist teise

Sellele võib järgneda (ja sageli ongi järgnenud) periood, kus alustatakse kirjandusajakirjade lugemist tagant ettepoole, mis tähendab, et kriitika ja retseptsioon on muutunud huvitavamaks kui n-ö kirjandus ise. Siis teatud lahvatused, kas uute nimede kaskaad või tulevad tuntud tegijad välja millegi üllatavaga, täiesti uue tasemega.

Sel ajal võib koguni juhtuda, et aasta annab mitu uhket kirjandussündmust korraga ning hämmeldunud kriitikud ei tea, keda ja kui palju kiita ning võidab see, kelle ümber käiv reklaamikisa on kõige kõvem.

Pärast seda taas rahulikum periood, mis annab põhiþanrite kõrval enam ruumi ka tõlkekirjandusele ja esseistikale, kuni ühel ilusal päeval näeme, et vahepeal on eestindajad kirjanduslikus vaikuses osanud leida maailmakirjanduse tippteoseid ning lihvinud nende tõlkeid kaua ja kannatlikult.

Tugev proosa-aasta

Ja keeruliste aegade rüpes (aga millised ajad on lihtsad?) küpseb kui hea vein peen, terav ja vaimukas esseistika.

Eeltoodud arutluse valgusel (kui seda ikka tasub tõsiselt võtta) on tänavunegi nominentide nimekiri omamoodi ootuspärane ja ütleme siis ka, et kõnekas. Millest see kõneleb?

Tugevalt keskmine või keskmiselt tugev proosa-aasta. Üha hoogsamalt kunagisest madalseisust välja rühkinud näitekirjandus. Ikka kõrgemale vaimutaevasse küündiv esseistika. Ikka suuremat naudingut pakkuvateks lugemiselamusteks lihvitud eestindused. Ja patriootlikku südant mõnusalt soojendavad tõlked eesti keelest.

Luule tõelist madalseisu tuleb eesti kirjanduses minu meelest üldse harva ette. Seekordsed nominendid on loomelaadilt meeldivalt erinevad, üldist luulepilti seeläbi rikastavad. E. V.-d olen ikka huviga jälginud ja rõõmustan uue tasandi üle tema luules. Samas on hea meel, et juba selle aasta paari kuuga on möödunudaastastele tippnimedele n-ö kandadele astumas vähemalt sama võimsad autorid.

Ka lastekirjandus on ammu mõõnast üle saanud, pakkudes tuntud, vähem tuntud ja uusi nimesid, aga siinkohal pean tõstma abitult käed ja ütlema ohoo, sest olen ainult ühte neist raamatutest lugenud, K. R.-i oma, see meeldis küll.

Muidugi on mul oma lemmikud ka proosa ja esseistika nimekirjades, kangesti tahaks need siin välja hüüda, aga jätan selle siiski tegemata. Loodan, et þürii valib välja need, kes tema meelest parimatest parimad. Natuke kipun siiski ennustama ka. Nii tasapisi, ridade vahelt.

«Mitte meie ei vali nimesid. Nimed valivad meid. Inimese nimi, kõnelevad ürikud, peidab oma sügavuses saladust, mis seob teda hilisema elu ja saatusega.»

Võib-olla on ka kirjaniku andekus ja sellele ootuspäraselt järgnev kirjanduspreemia võitmine kätketud kirjaniku nimesse, võib-olla hõlbustab nimi ta maailmanägemist, teravdab meeli ja sulge?

Sel juhul peitub minu jaoks proosalaureaat just tsiteeritud kirjaniku nimes. Vaatame, kas läheb täppi. Aga teisest küljest – ka E. P. meeldis väga. Ja esseistikas oli vanameister (kas ikka tohib juba nii öelda?) minu jaoks siiski ületamatu.