Kirjad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühiskondlik lepe on aken
Tänapäeva Eesti demokraatia keerdkäikude ja möllava turumajanduse keskkonnas on ühiskondlik lepe vajalik. Juba vanad roomlased tõdesid, et seadus ilma moraalita ei tööta. Vähemalt õiges suunas, rahva heaks mõelduna ei tööta.
Leppe ülim eesmärk, ülesanne, missioon ongi olla aken, mille kaudu moraal pääseb seadust toetama, seaduse rakendamist õige tee läheduses hoidma.
Kuivõrd on leppest konkreetselt kasu tavainimese elule-olule, kuivõrd see parandab väljavaateid, et tulevik oleks turvaline ning mitte ülearu tume ja vaene (kurnatud looduse poolest!), sõltub muidugi sellest, kuidas rahvas, selle ühendused-organisatsioonid - nii poliitilised kui ühiskondlikud - leppega kaasa lähevad, mida ja kuidas leppe alusel konkreetset ette võetakse ja ellu viiakse.
Oleks väga vaja, et leppega ühinenud jõud seaksid selginud sihid silmade ette Eesti olulisimate kitsaskohtade nägemiseks ja nende ühiste jõududega leevendamiseks.
Nii mõnedki asjad on siin juba tükk aega masendavalt halvas seisus ja karjuvad valju häälega appi: kahanev sündimus, mis on raudse paratamatusega saamaks eesti rahva kirstunaelaks, rahva tervise silmanähtav ja jätkuv allakäik, allapoole paljude riikide omast, tavakodanikule kättesaamatult kulukas õiguse ja õigluse taotlemise süsteem jne.
Leppe üheks sidemeks Eesti eluga ja abiks mitmete kitsaskohtade ületamisel võiks olla programm (projekt, rahvaüritus - nime ju leiaks) «Inimene Eestimaal».
Programmi kaudu hoiaks silma peal meie inimest pigistaval või pigistama hakkaval, kuulaks, mis inimestel öelda-arvata on, teeks terve mõistusega objektiivset analüüsi, mis, sõltumata erakondade päevapürgimustest, ametnike ja rikkama seltskonna võimukast omakasu jahtimisest, tooks välja akuutseimad valupunktid. Toetudes leppele, leiaks ja keskendaks vahendid ja tähelepanu nende leevendamiseks.
Leppe mõjusfäärist ei tohiks välja jääda ka Eestimaa arengukavad pikema aja peale, näiteks kümmekonnaks aastaks ja kaugemale.
Karl Rebane, akadeemik, TÜ emeriitprofessor
Eesti sõduritest Iraagis
Kui kaua kestab eestlaste naiivne usk, et USA tuleb meid kaitsma? Selle on USA välispoliitika ajalugu korduvalt ümber lükanud. Neil on hetke ärikasu tagaajamine. Kunagi toetasid needsamad Ameerika Ühendriigid Saddami, Jaltast ja Potsdamist ärgem parem rääkigem. Välispoliitilised doktriinid vahetuvad iga presidendiga ja homne ongi risti vastupidine tänasele. Baltikumi välispoliitika pragmaatiline ja karm sõlmküsimus on selles, kui palju peab Putin panema naftat ja gaasi lauale selleks, et USA Eesti maha müüks. Ja mida tuleks meil teha, et seda ei juhtuks.
Kõigepealt peaks ametnikud endale selgeks tegema, mis on «rahuvalveoperatsioon» ja mis on «sõda». Iraagis käib kõige ehtsam sõda tulevikumeetoditega. Mida vägivaldsemaks muutuvad valitsejad, seda vägivaldsemaks muutub terrorism. See on lihtsalt üks oma õiguste eest võitlemise meetod ja seda käimasoleval moel ei ohjelda. Iraagi tõttu on Ameeriklased endale kogunud tohutu vaenlaste «armee» ja tagajärgi ei tea veel keegi.
No eks nüüd näe ka nn tavainimesed, et kogu maailmas ja poliitikas ei ole midagi idealistlikku. Kõik on arvestus - mina sulle, sina mulle. Pole USA kunagi Eestit kaitsnud, unustades oma huvid, pole seda teinud keegi teine. On vaid üks variant - sa pead kellegagi koos olema. Venemaaga ei taha ja on ohtlik, ta neelaks meid kohe. Ei jäägi muud üle kui USA ja teised. Lõpuks ju vaatamata vastukraaksumisele toetavad isegi Saksa- ja Prantsusmaa USAd. Kui mujal maailmas tunnevad kodanikud ja parlamendid huvi selle vastu, kuidas said nii lünklikud andmed olla aluseks sõja alustamisele, siis meil viitab välisminister umbmääraselt mingite piiride ületamisele Saddami poolt ja riigikaitse eest vastutaja parlamendis püüab veenda ennast oma riigimehelikus olemuses. Riigimehelik oleks hoopis aru anda endale ja teistele riigi reaalsest kaitsevõimest (päevades või tundides).
Kommentaarid PM Onlineist
Hümni laulmisest
Meie vabariigi sünnipäeval seati valitud publik RO Estonias olukorda, kus meie hümni oli väga raske kaasa laulda. Solistiks valitud tublile tiiskandile sobivas kõrges helistikus õnnestus vähestel häält teha. Nagu TVs näha ja kuulda oli, üritas osa publikut seda teha oktaav madalamalt. Tähendab, meil on ikka veel säilinud oma hümni laulmise tava. Õnneks.
Juba Vana-Kreekas esitati hümni kas koori või kitarri saatel solisti poolt. Hilisemal ajal on hümni laulmine kujunenud ikka patriootilise tunde avalduseks, mille laulmist kõigi poolt on igati soositud. Suurtel vabaõhuüritustel, nagu jalgpallivõistlustel jm, on seni ka kasutatud hümni eeslauljana mõnd solisti, aga ikka on valitud helistik, kus seda on võimalik teha. Eksperimenteerida ju võib, kuid nii, et säiliksid seni omaseks saanud tavad.
Toivo Ojaveski
Monopolid laiutavad
Ajendab kirjutama uus jõuvõte eesti rahva kallal. Seekord riigimonopoolse Eesti Energia tegevus. Ei taipa, milleks on riigikontrolli, tarbijakaitse ja õiguskantsleri ametkonnad. Kas Eesti riigi kassa on tõesti nii tühi, et vahendeid valimata lastakse monopolidel röövima asuda oma rahvast, kel niigi ellujäämisega raskusi?
Teen mõned ettepanekud, millega riigikassat täita.
Kuna me kõik tarbime õhuhapnikku, seega reostades keskkonda, maksustada kõik inimesed vastavalt kopsumahule keskkonna saastemaksuga.
Teiseks maksustada kõik naised ja mehed lõbustusmaksuga.
Kolmandaks: kõik kütusemüüjad, moodustage monopol ja nõukogu soovitavalt 8-10 inimesest. Siis määrake kõigile autoomanikele kohustus tasuda teile iga kuu vastavalt auto paagimahule kütte hind, sõltumata auto läbisõidust.
Neid asju on veel piisavalt, mille peale monopoli ja riigi asjamehed pole tulnud.
S. Roosmets