Pätihirm pargikujundajana?

Olen Tartu parkidest paar korda kirjutanud ja kavatsesin seda teha veel korra, aga Enriko Talvistu (TPM, 20.02.) jõudis ette ja ütles oma artiklis ära suurema osa sellest, mida kavatsesin öelda mina.

Nii jääb mul üle vaid teda ja ennast korrata ja natuke täiendada. Mõtlesin kirjutada ööbikute ja põõsalindude Luscinia ja Sylvia eest, kes ise seda teha ei saa. Palvega mitte hävitada alusmetsa ja põõsaid, milleta paljudel lindudel pole enam meie parkides võimalik elada-pesitseda.

Aga sedagi tegi Talvistu. Minulegi on tõepoolest küsimus, mis inimesed on need, kes Tartu parke kujundavad ja hooldavad. Annaksin neile hea meelega mõned soovitused, mis pärinevad oma ala tõsistelt asjatundjatelt, kellega mul oli omal ajal võimalus kokku puutuda.
Näiteks soovitused selle kohta, mis parkidest Euroopas ja mis linnade haljastusest võiks eeskuju võtta.

Pesitseda ja tuvitseda

Palju oleks õppida Inglismaalt. Seal on pargid kohad, kus inimestel on hea olla, sportida, jalutada, musitada. Suuremas pargis leiab võimalusi kõigeks: on spordimuru, kus lüüakse palli, on varjulisi kohti, kus saavad tuvitseda armunud, on põõsastikke ja isegi natuke padrikut, kus tunnevad end hästi linnud ja pisikesed neljajalgsed.
On tihedaid kohti, on lagendikke. Jõeorus keset Ox­for­di linna leiab lausa heinamaa, mida piirab võsa ja mets.
Minule jättis väga kena mulje Viini väike Stadpark, kus tihedad hekid looklevate teeradade ääres loovad hubase tunde ja võimalused omaette olla, kus aga on ka uhkeid lillepeenraid ja muidugi palju inimesi, istujaid, jalutajaid, küll üksi, küll paarikesi, küll perekesi.

Ent õppimisväärset leiab lähemaltki, näiteks Soomest. Matkimisväärt on näiteks Lahti linna haljastus, kus väga palju kasutatakse just põõsaid: meie pügatud murulapikeste asemel on paljudes paikades madalad põõsastikud, mida ei ole vaja iga nädal niita ja mis pakuvad varju lindudele ja putukatele.

Lahti äärelinnas, nagu mitmel pool mujal Soomes, on säilitatud looduslikud metsatukad tiheda alusmetsaga, lausa padrikud.
Ja Soomes, kus pätte ja joodikuid pole vähem kui meil, ei lasta siiski nendel dikteerida linnahaljastuse põhimõtteid. Nagu näib olevat meil Eestis, kus viimasel ajal on oma tingimusi pargikujundusele hakanud dikteerima ka murutraktorid.
Väidetavalt rajati Pariisi kuulsad sirged bulvarid kindralite nõudmisel, kes leidsid, et seal saab kergemini anda kahuritest tuld ülestõusnute pihta kui vana linna kõveratel tänavatel.
See, et Pariisi linnaplaneeringut omajagu määras hirm järjekordse ülestõusu ees, on arusaadavam kui see, et meie pargikujundust näib määravat hirm pättide ees.

Päti ülemvõim

Aastat kakskümmend viis tagasi, kui Tallinna haljastajate klubis esitasin oma vastuväiteid parkide lagedaksraiumise vastu, selle vastu, et varjulised ja hubased pargid muutuvad läbinähtavateks läbiõiduhoovideks, kuulsingi esimest korda autoriteetset seisukohta: parkides ei tohi olla varjulisi nurgakesi, seega ka põõsaid, sest sinna kogunevad pätid.
Ajad on muutunud, pättide ülemvõim parkides on aga ilmselt jäänud. Ikka ja jälle on lehtedes lugeda protestihääli selle vastu, et üks või teine park saab kellegi kujundaja käes veel lagedamaks ja kõledamaks kohaks. Seda nii Tartus kui Tallinnas.
Aga need protestihääled ei mõju, heal juhul vastatakse neile nõukogulikus laadis, et pargi laastamine muudab selle tulevikus veel kaunimaks.

Ega muuda küll. Tartus sai sel kombel lagedaks raiutud mõnusast Vanemuise pargist veel üks läbisõiduhoov, kuhu istujatel, jalutajatel ja armunutel pole enam asja. Ööbikutest rääkimata.
Tartu linnuvaenulikkus on omaette teema, millest tahaksin kord eraldi kirjutada.

Elu- ja iluvaen

Mis siis ikkagi teha? Tunnen end anonüümsete pätikompleksis pargikujundajate ja pargilaastajate ees jõuetuna nagu teised minu moodi mõtlevad ja tundvad inimesed.
Mulle annab veidi lootust see, et Toomemäge hakkab ehk edaspidi hooldama ja kujundama ülikool. Loodetavasti saavad siis sõnaõiguse ka ökoloogid, kellel võiks Toome tuleviku kohta olla üht-teist olulist öelda. Ja tudengid, kes võiksid mingi osa Toomest oma huvide järgi seada.

 
Mis puutub Toomesse, siis seda parki võiks minu meelest jagada mitmeks tsooniks padrikust piknikuplatsini.
Praegune pargikujundus Tartus ja mujal Eestis on nii elu- kui iluvaenulik. Meie avalikus arvamuses langevad pahatihti kokku ilu ja kord. Arusaamine korrast on aga pisipürjellikult primitiivne: looduse keeruline kord siia ei mahu.
Ja nii tähendabki pargikujundus parkide «kordategemist», kordategemine aga kõige loodusliku või (taevas hoidku) metsiku hävitamist neist, parkide muutmist Tähtvere pargi taolisteks igavateks puutüvede kogumiteks, mis paistavad läbi äärest ääreni, kus võmmidel on hea pätte taga ajada ja murutraktoritel rallida ja kuhu ei eksi enam kuigi tihti ööbikud, põõsalinnud, armunud ja pered.
Esialgu on Tartus kõige pargilikumad kohad jalutamiseks ja ajaveetmiseks surnuaiad. Kui kaua veel?

Samal teemal: «Tartu pargid on metsatehnikute käes», TPM, 20.02.