Tõnu Õnnepalu imestab, kui paralleelselt on meie iseseisvusaegsed asjad läinud Venemaa asjadega mitte ühtemoodi, aga paralleelselt.
Häda rikastele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on siiski hämmastav, kui paralleelselt on meie iseseisvusaegsed asjad läinud Venemaa asjadega. Mitte ühtemoodi, aga paralleelselt.
Võtame või riigijuhtide välise joonise, mis alati kuidagi peegeldab valitsevaid meeleolusid ja reiimi olemust. Alguses olid sellised lopsakad, natuke etteaimamatud, improviseerivad tüübid. Laar ja Jeltsin. Samas oli neis midagi väga rahvuskarakterlikku. Jeltsin oma pöörase joodiklusega, Laar oma pealtnäha-lihtsameelse külakooliõpetajalikkusega.
Nüüd on mood muidugi teine. Ruulib selline kuivavõitu, sportlik, eesmärgikindel tüüp. Korraarmastaja. Parts ja Putin. Nad ei väljenda mitte enam rahva karakterit ennast, vaid pigem rahva ootusi oma juhtidele.
Venemaad on läbi ajaloo valitsenud despoodid. Olgu siis leebemad või karmimad, aga despoodid. Meile, eestlastele, paistab omane olevat natuke teist tüüpi riigivõim. Nimetagem seda paternalismiks. Valitseja olgu õiglane taluperemees (kui mitte hea saks), pereisa. Ja riik olgu kodu. Nagu viimati nõudis Jaan Kaplinski.
Konstantin Päts oli ehtne paternalistlik valitseja ja egas ta asjata ole hea riigiisana rahva mällu jäänud. Igasugune kodundusliikumine saavutas tema ajal oma apogee. Eesti riik oligi muutumas koduks. Tõsi, kõik ei tundnud end selles kodus päris hästi. Nurisesid. Aga nende peale tarvitses rangel isal vaid kulmu kortsutada, ja oligi vaikus majas. Kodurahu.
Aga ajalool paistab olevat suur inerts ja mõnikord käib ta ka üle võlli. Eesti rahva palav igatsus kõva käe järele täitus natuke ülearu võimsalt. Stalinlikult. Ajaloo iroonia on mõnikord lausa tappev.
Sellepärast - et igatsustel on omadus täituda - ma natuke siiski kardaksin ka seda aina vohavamat nõukogude nostalgiat. Ja sinna alla ma liigitaksin ka selle viimase aja sotsialismi-moe. Ma ei saa kuidagi aru sellest jutust, et nõukogude sotsialism polnud see õige sotsialism. Mis ta siis oli? See just oligi õige sotsialism.
Samas ma saan aru, et osale sõjajärgsest põlvkonnast, olgu nad idas või läänes, jääb sotsialism igavesti armsaks utoopiaks.
Meie põlvkonna utoopia on pigem vabadus. Isiklik vabadus elada oma elu sõltumata mingite ideoloogiate ettekirjutustest.
Aga stopp. Igas põlvkonnas on täiesti vastandlikke inimesi, nii et hoidugem sellisest generatsiooni-rassismist. Nagu oleks tervislik natuke tagasi hoida ka selle moodi tulnud sotsiaalrassismiga. Teate küll, kaks Eestit jne. Võib-olla nõukogude ajal tõesti oli ainult kaks seisust, võrdsed ja võrdsemad. Või isegi ainult üks: hall ja keskpärane.
Aga siis juhtus see hirmus õnnetus. Tuli vabadus. Ja mis selgus? Et inimesed oskavad tegelikult elada kõige erinevamaid elusid. Tegelikult on igaühel mingi oma väike või suur ideaal, oma unistus. Igaühel on muuseas ka õigus ebaõnnestuda. Ei ole kaks Eestit. On miljon kolmsada viiskümmend tuhat.
Aga muidugi on olemas mingid laiemad tüübid, teatud üldised elustrateegiad. Näiteks osa inimesi kaldub alahoidlikkusele, teised jälle armastavad riskida. Kui elutingimused kümme-viisteist aastat tagasi ootamatult muutusid, tõusid esile just riskija-tüüpi inimesed. Neil oli julgust sogases vees sügavamale sukelduda. Mõni lõpetas kuuliga keres, mõni türmis, mõni pankrotipesas. Aga mõnest sai ka edukas ettevõtja.
Alalhoidlikumad inimesed, tollal nii vaesed riigiametnikud, vaatasid natuke kadedalt pealt ja sõimasid neid küll rööv-, küll kauboikapitalistideks.
Mina olen loomult pigem arg inimene ja sellepärast ma küll pigem hindan nende julgust, kes tol ajal ettevõtlust alustasid. Ja kuidagi ma ei saa aru sellest teatavast ühiskondlikust vendetast, mis nüüd nende vastu algatatud on. Muide, jälle parallelism Venemaaga. Seal tehakse Jeltsini-aegsete «juudi oligarhidega» lihtsalt üks-null. Despootlikult.
Meil ollakse isalikumad. Et läksite liiale, poisid, ai-ai-ai! Pole meil vist palju neid Laari-aegseid suurärimehi, kellel mõnd aastatetagust maksuasja kaelas poleks olnud. Kriminaalasja, muide.
Muidugi, seadusi tuleb austada. Aga tunnistagem, et veel viiegi aasta eest oli nende seadustega kuidas oli. Kogu riik oli alles improviseerimisjärgus ja seesama riik ootas tegelikult oma «kauboidelt» vaikimisi seda, et need ükskõik mis hinnaga mingigi uue ettevõtluse püsti paneksid.
Sellepärast on praegune rikaste sõimamine, justkui oleksid nad meid kõiki paljaks röövinud, siiski natuke ebaõiglane. Rikkur, rahajõmm, kapitalistlik vereimeja Nojah, eks rikaste seas ole igasuguseid. Nagu muide vaeste seaski.
Ja liiati peaks ajalugu meile õpetama, et ega vaesed saagi võimule. Neid ainult kasutatakse võimule saamiseks. Selleks tuleb neile kõigepealt selgeks teha, et nad pole mitte Jüri, Mari või Jaan oma individuaalse valikuvabadusega, vaid tõepoolest vaesed. Teine Eesti. Ja et neil on vaenlane, ühtlasi nende vaesuse põhjus. Ikka see esimene. Noh, ja hakkabki asi hargnema.