Ei ole üksi ükski maa

Oli tõeliselt hingekosutav lugeda Mart Laari kirjutist (PM 5.03) «Kuidas Iraagis toimuv Eestit mõjutab». Rõõm tõdeda, et on veel poliitikuid, kes näevad sisepoliitilisest mudaloopimisest kaugemale ning mõtlevad ka Eesti rollist maailmapoliitikas laiemas kontekstis.

Tahaksin siinkohal artikli programmilist motot tsiteerida, olles seda meelt, et Eesti välispoliitika planeerijad peaksid selle lausa pähe õppima. «Meiegi tegemistel või tegematajätmistel võib olla oma osa selles, mis kuskil meist kaugel toimub või toimumata jääb. Sellest seosest me enam lahti ei saa - vähemalt seni, kuni soovime iseseisvana püsida.

Orjastatud või ikestatud rahvastele ei lähe maailmas toimuv nimelt eriliselt korda. Neist ei sõltu midagi ning nemadki ei sõltu mitte maailmast, vaid oma juhist ja õpetajast. Eesti on end võidelnud vabade rahvaste hulka, kellel pole ELi ja NATO liikmesriigina mitte enam ainult õigus, vaid kohustus maailma tuleviku kujundamises kaasa rääkida.»

Hiline äratus

Samas tundub Laari ärkamine ja tormamine Iraaki maailma asju korraldama natuke mehe käitumisena, kes pimedas nurga taga mündi kaotanuna otsib seda hoopis teisest kohast laterna alt, sest seal on valgem. On ju Iraak praegu kõigi silma ja, mis põhiline, maailmavabastaja USA protektsiooni all, ning igasugu nõustajatel on seal mugav profiiti lõigata. Kahtlen, kas Laar ja Kross pakuksid Iraagile oma (loe: Eesti) abi sama varmalt ilma USA seljataguseta.

15 aastat tagasi otsis Eesti toetust Nõukogude okupatsiooni lõpetamiseks ja ka sai. Olime pisarateni liigutatud, kui väike Island esimesena tunnustas meie iseseisvust, luues pretsedendi ja vallandades tunnustamislaine. Tõdesime, et ka pisiriigi samm võib olla oluline, ja tõotasime, et Eesti ei unusta seda, nagu ka enda kohust teiste ikestatud rahvaste ees.

Aga läks nagu ikka: «Jaak, kurat, jalad põhjas!» Kui Eesti sai riigiks, siis lubadused ununesid ja südametunnistus asendus kiiresti nn reaalpoliitikaga.

Tuleb siiski tunnistada, et Laar ja Isamaaliit on midagigi teinud, toetades Esindamata Rahvaste Organisatsiooni, ja peaminister Laari nurgatagunegi kohtumine dalai-laamaga oli Eesti kontekstis samuti pöörane julgustükk. Venemaa soome-ugri rahvaste kultuuri toetamisest ei saa ka mööda vaadata.

Kuid Eesti välispoliitika peajoon on siiski hoida nii madalat profiili, kui vähegi võimalik, ka Isamaaliidu valitsuste ajal. Parafraseerides Laari ennast, kui Eestil on olnud maailmapoliitikas mingi osa, siis peamiselt tegematajätmiste kaudu.

Kurikuulus ühe Hiina poliitika on musternäide. Tõsi, et enamik maailma riike väldivad otsest diplomaatilist läbikäimist Taiwani ja Tiibeti eksiilvalitsusega. Suurriigid teevad seda majanduse huvides, aga Eesti?

Intensiivsem läbikäimine Taiwaniga, miks mitte ka tunnustamise pretsedent, tõstaksid Eesti kaalu palju rohkem kui orjalik sabassörkimine. See pole isegi sabassörkimine, sest enamik ühe Hiina poliitika riike (k.a EL) ajab Taiwaniga intensiivselt mitteametlikke suhteid, Eesti aga igaks juhuks mitte. Tiibetist pole mõtet rääkidagi.

Hiina pole muutunud

Hiljutine Balti keti eeskujul korraldatud 2,5 miljoni osavõtjaga meeleavaldus Taiwanil tõstis Balti kogemuse siin kõvasti päevakorda. Milline võimalus kas või rikka Taiwaniga äri alustamiseks. Kas Eesti valitsus teab seda? Kuhu jäävad Laarid ja Krossid väärtuslike nõuannetega? Loomulikult otsivad nemad oma münti Iraagist, sest onu Sami taskulamp valgustab seal.

Veel painab mind küsimus, kuidas on «Kommunismi musta raamatu» eestikeelse väljaande kaasautor Mart Laar ja eessõna autor Lennart Meri, sõnades kommunismi kuritegude kirglikud hukkamõistjad, lahendanud oma südames konflikti, et nad reaalpoliitikutena on kommunistliku Hiina toetajad. Kas on nad tulnud selle peale, kasutades taas Laari enda sõnu, et sellest seosest enam lahti ei saa?

Argumentidel, et Hiina on muutunud, pole kaalu, sest Hiina ei ole hetkekski oma kommunistlikust minevikust eemaldunud, seda hukka mõistnud ega ohvritelt vabandust palunud, rääkimata sellest, et kuriteod ja genotsiid jätkuvad.