Allilma lahtikoorija

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

PõhjarannikKuidas juhtus, et mäeinseneri haridusega venelanna kisub katet Eesti kuritegelikelt jõududelt?

Ida-Virumaal ei või eales teada, millega tühjast tõusnud tüli päädib. Narva baaris Luks paisus sõnelus igatahes lööminguks. Pärast seda kui ühe kamba liige oli käiku lasknud noa, võttis keegi teisest kambast hõlma alt püstoli ning lasi kallaletungijad kohapeal maha. Ometi oli see alles algus.

Peagi saabus sündmuspaika Narva politsei. Ühe versiooni kohaselt, mida levitab allilm, vahetas politsei sündmuskohal lebanud padrunikestad teiste hülsside vastu, vabastades sel moel tulistajad kuriteokahtlusest. Ja ikkagi läheb lugu veel edasi.

Nimelt: padrunikestad võib küll ära koristada, aga mida teha laipadega? Need haihtusid. Jälgi jätmata. Väidetavalt söödeti need pussitatud mehe sigadele.

Niiviisi kirjeldab oma sel nädalal ilmunud raamatus «Bandiitlik Ida-Virumaa» kümme aastat tagasi juhtunud tapalugu Molodjoþ Estonii ajakirjanik Svetlana Loginova. Ta tunnistab nii selle kui mitmete teiste juhtumite puhul, mis heidavad valgust kuritegelike grupeeringute toimetamistele Kohtla-Järve ja Narva vahelisel tükil Eestimaast, et kõigi raamatus esitatud versioonide tõele vastavust ei suuda ta tagada.

«Kui mõned faktid ja sündmused tunduvad kellelegi vaieldavad, tasub silmas pidada, et tegemist on autori interpretatsiooni või subjektiivse hinnanguga,» hoiatab 48-aastane Loginova raamatu tagakaanel punase vereloigu taustal.

Küsitav tõde. Sellegipoolest on venekeelne ligi pooleteisesaja lehekülje paksune «Bandiitlik Ida-Virumaa» kujunenud Kirde-Eestis ilmselt juba bestselleriks. Ida-Viru maakohtu kohtunik Juri Sakkart, kes on trellide taha saatnud mitmed Loginova raamatu kangelased, märkis nädala keskel Arterile, et tema tuttav, kes läks Kohtla-Järvel raamatupoodi teost ostma, pidi sealt tühjade kätega välja astuma.

Ligi poolesaja fotoga illustreeritud «Bandiitlik Ida-Virumaa» on esimene Eestimaal ilmunud raamat siinsest allilmast, millest ka eesti ajakirjanikud on sadade lehekülgede kaupa oopusi loonud, kuid mida keegi neist ei ole võtnud vaevaks ühtede kaante vahele koondada. Loginova saavutus, olgu selle tõele vastavus ja usutavus kui küsitav tahes, on aga seda tähelepanuväärsem, et esiteks pole ta pärit üldsegi Eestist, ja teiseks pole ta ettevalmistuselt sugugi ajakirjanik. Alles eelmisel nädalal ei öelnud ta nimi isegi meediaringkondades suurt midagi.

Asjaomased kodanikud on jõudnud Loginova teosega juba põhjalikult tutvust teha. Kohe pärast selle valmimist helistasid autorile kriminaalilma neli liidrit ning õnnitlesid teda raamatu ilmumise puhul. Üks neist kinnitas, et kahtlemata saab «Bandiitlik Ida-Virumaa» peatselt ka vanglamüüride taga nõutud lugemisvaraks.

Iseasi, kuidas seal raamatus sisalduvale reageeritakse. Narva politsei endine prefekt Artur Pärnoja, nüüdne turvafirma Securitas Ida regiooni juhataja pakub, et tema arvates vastab Loginova kirjutatust tõele 90 protsenti. Kohtunik Juri Sakkart tõmbab tõeprotsenti üksjagu madalamale, 60-70 peale. «Mitte rohkem,» lisab ta.

Kahtlused tellimustöös. Põhjus peitub selles, kuidas Ida-Virumaa allilmas juhtunud sündmusi vaadelda. Sakkarti hinnangul on Loginova liigselt kinni politsei vaatepunktis, ent tema kohtunikuna arvab asjadest sageli teisiti. «Ma ei ole võib-olla paljuga nõus, mis seal raamatus on,» tunnistab Sakkart. «Aga kuidas asju interpreteerida, see on Loginova enda asi.»

Ja lõppude lõpuks, märgib Sakkart, võivad need, kellele Loginova raamat ei meeldi või kes seal esitatud seisukohtadega ei nõustu, anda oma nime all välja oma raamatu.

Ida politseiprefektuuri prefekt Kalev Prillop, kes Loginova sõnul oli väljendanud talle rahulolematust, et raamatus esineb negatiivset infot politsei kohta, ei soovinud Arterile oma täpsemaid seisukohti avaldada. «Minu isikliku arvamuse kohaselt ei pea politseinik kirjandust kommenteerima,» lausub ta.

Seega on «Bandiitlik Ida-Virumaa» juba enne, kui on ilmuda jõudnud esimesed arvustused, tekitanud väikse tormi nii all- kui pealilmas. Loginova loodab, et teravad ja solvunud vastukajad aitavad teda puhtaks pesta kuluaarides levivaist kahtlustest, et raamat on üks kahest – kas kurjategijate või korrakaitsjate tellimustöö.

«See pole zakaz ega skazka,» – tellimus ega muinasjutt –, kinnitab Loginova Kohtla-Järve kesklinnas Molodjoþ Estonii kontoris hõbedast ja vääriskivist sõrmustega ning roosaks lakitud küüntega kätt südamele pannes.

Meeste ettepanek. «Bandiitliku Ida-Virumaa» kirjutas Loginova valmis vähem kui kuuga. Need olid pikad päevad, õigemini – ööpäevad. Kella kolme, nelja, koguni viieni hommikul. Isegi abikaasa, kes töötab Kohtla-Järve Soojuses meistrina, teadis ja arvestas, et naist ei tohi seejuures põrmugi häirida.

Kuid raamatu idee panid tervelt seitse aastat tagasi idanema prefekt Pärnoja ja kohtunik Sakkart. Mehed olid näinud Loginovat paljudel kõmulistel protsessidel ainsa ajakirjanikuna. Kuna kõik põnev info paratamatult lehte ei mahu, soovitasidki nad Loginoval kaaluda raamatu üllitamist. «See on inimestele huvitavam kui artikleid lugeda,» meenutab Pärnoja aastate eest jagatud nõu.

Loginova kirjutaski kolm lehekülge. Siis jäi asi pooleteiseks aastaks katki. «Aeg! Kust võtta aega?» küsib ta kibuvitsateed rüübates. Argiülesanded ajalehes Den za Dnjom ning seejärel nn Molodjoþkas ei jätnud kõrvaltööks mahti.

Liiati oli krimiteema Loginovale kõike muud kui südamelähedane. Põhjus, miks alla keskmist kasvu heleda peaga kahe tütre emast, kelle käitumises ja olekus ilmneb vene daamidele omast malbet-intelligentset südamlikkust, sai möödunud kümnendi keskel kuritegevust kajastav ajakirjanik, on üdini pragmaatiline: ta vajas enda ja pere ülalpidamiseks raha.

«Lindudest-lilledest kirjutamine ei maksnud nii palju ja ei olnud toimetustes nii nõutud kui veri ja erutavad vaatemängud,» ütleb ta.

Töötute hingekirja kuulumist oli ta juba pidanud pool aastat alla neelama. Enne seda oli ta ametis kunstnikuna – veel praegugi leiab Kohtla-Järve linnapildis tema kujundatud töid –, kuigi erialalt on hoopis mäeinsener, hüdrogeoloog-hüdrokeemik.

Suure raha jaht. Kuritegevuse teema valik pole ainus pragmaatiline otsus, mille Loginova on pidanud elus langetama. Aastal 1980, pärast Leningradi mäeinstituudi lõpetamist, valis ta töökohaks Kohtla-Järve üksnes seepärast, et seal anti talle paugupealt kahetoaline korter. Kummatigi ei taganud too valik pikaajalist õnne ja rahulolu. Viis aastat tegi ta teaduslikku uurimistööd ning palk tõusis kõigest 15 rubla, 115-lt 130-le. «Vaesus,» resümeerib ta.

Ja otsus: lahkuda päevapealt.

Teenistus krimiajakirjanikuna, tunnistab Loginova, on aidanud tal ellu jääda. Kui kõrgelt ta end hindab, seda ta mõistagi ei ütle. Lausub vaid, et on avaldanud oma kirjatükke seal, kus olid võimalikult suured honorarid. «Kirjanduslik neeger olla pole minu roll,» teatab ta silmagi pilgutamata.

Ajalehe Põhjarannik veteranides tekitab omaaegse koostöö meenutamine Loginovaga vastakaid tundeid. Kuigi tema kirjutised olid huvipakkuvad, ei õnnestunud toimetajail ta väidetele ja esitatud faktidele sugugi alati kinnitust leida, märgib lehe tegevtoimetaja Erik Gamzejev. Seetõttu jäi nii mõnigi lugu trükki minemata.

Põhjaranniku ajakirjaniku Argo Soolepi sõnul seisnes muidu igati tööka ja põhjaliku Loginova põhipuudus selles, et ta tikkus kirjatöödesse oma arvamusi ja teooriaid põimima. «Selles mõttes oli ta tüüpiline vene ajakirjanik – autor, isiksus suure algustähega,» lausub Soolep.

Just eri þanrite segamini ajamine ning vastaspoolele mitte sõna andmine tõi Loginova ühele kirjutisele Den za Dnjomis 1999. aastal Avaliku Sõna Nõukogu hukkamõistva otsuse.

Kui aastaid tagasi näisid Loginova mitmed kirjutised Soolepile justkui muinasjutud stiilis «mida pikem, seda parem», siis nüüd vaatab talle Molodjoþka külgedelt vastu hoopis teisest puust ajakirjanik. Selline, kes oskab kirjutada paeluvalt. Kes viitsib tuhnida nii politsei juures kui pättide leeris. Kes viitsib kohtuistungeid kuulata algusest lõpuni ega piirdu üksnes süüdistuskokkuvõtte sirvimisega.

Seda kõike ei tee ta sugugi seepärast, et kuulsaks saada, tunnistab Loginova. Kui antaks valida kuulsuse ja rikkuse vahel, valiks ta ennemini rikkuse.

«Bandiitlik Ida-Virumaa», hoolimata neljakohalisest trükiarvust (ja esimene number ei ole üks, kinnitab Loginova), toob Eesti oludes siiski pigem esimese. Raha ja rikkusi liigutavad paljus need, kellest ta kirjutab. â

Tagasi üles