Eestlaste võitlus islamiriigi eest

Jaan Kaplinski arvates lisab sõda Iraagis maailma ebakindlust ja suurendab ohtusid ning muudab edasised arengud maailmapoliitikas veelgi raskemini ennustatavateks.

Saddami riik on hävinud ja sellega koos araabia natsionalistide unistus Araabia suurriigi taassünnist. Partei nimetus Ba’th tähendabki taassündi. Saddam Husseini suured plaanid ja eeskujud on teada: ta kirjutas ajaloolisi romaane ja pidas end mineviku suurte valitsejate järglaseks, üritas vahendeid valimata luua suurriiki, nagu tuna kaliifid ja sultanid.

Araabia maailmas on palju neid, kes ei mõistaks hukka seda, et nende vahendite hulka kuulus tuhandete vastaste elusalt matmine või surnuks gaasitamine. Mida nad Saddamile ette heidavad, on poliitilise vaistu puudumine.

Kaks saatuslikku valearvestust, kaks hukatuslikku sõda laostasid riigi ja tegid Saddamist poliitilise laiba, kelle kõrvaldamine oli vaid aja küsimus. Nii oli äsjane USA sõda Iraagi vastu, mis «madala intensiivsusega sõjana» edasi kestab, tegelikult suur show, efektne sissemurdmine lahtisest uksest, mille tagajärjed on veel selgimata.

Eksitav teave

Bush ja tema lähikondsed kalduvad mõtlema – ning ka eksima – samal kombel kui nende endine käsilane ja hilisem vaenlane Saddam. Unistus ülemaailmsest impeeriumist, mille looks ja mida juhiks USA, on veidi sarnane araabia natsionalistide unistusega Suur-Araabia impeeriumist. See võrdlus võib paljusid pahandada – on ju Ühendriigid demokraatlik maa ja püüab demokraatiat juurutada ja inimõigusi kaitsta mujalgi.

Jah, püüab, kuid demokraatia ja inimõigused ei saa olla suurriiklikus poliitikas prioriteedid. Mõned USA liitlased on samasugused või hullemad türannid kui Saddam ja võitlus demokraatia eest võib vahel olla sama ohvriterohke kui võitlus mõne teise inimkonna helge unistuse eest, nagu oma kogemustest õppisime.

Me ei tea tänini, palju iraaklasi tegelikult hukkus kevadsõjas 2003 ja pärast seda või kui paljud surid Iraagis tosin aastat kestnud blokaadi tõttu. Veel raskem on arvestada, kui suur on Lääne, eeskätt Ameerika Ühendriikide süü sadade tuhandete hukkumises, kui Saddamil pärast Lahesõda lasti maha suruda kurdide ja šiiitide ülestõus.

Või palju oli ohvreid sõjas, mida Saddam pidas Iraani vastu Lääne soosingul ja Lääne varustusega, mille hulka kuulusid ka mürkgaaside komponendid.

Või kui palju afgaane hukkus Ameerika Ühendriikide ja nende liitlase Saudi Araabia rahastatud ja juhitud terrorisõjas Kabuli kommunistliku valitsuse vastu.

See, kas Saddam oli kunagi CIA teenistuses, nagu on väidetud, pole selge. Selge on aga, et CIA teenistuses oli praegune USA esivaenlane Osama bin Laden.

Sellest, mis veretöid saatsid Afganistanis korda Osama ja tema aatekaaslased (näiteks tapeti süstemaatiliselt naisõpetajaid), teab ilmselt rääkida mõnigi Afganistanis sõdinud eestlane.

Taas läbikukkumine?

USA ja teised suurriigid ei kõhkle kasutama ka fanaatikutest terroristide teeneid, kui see näib aitavat saavutada oma poliitilisi eesmärke. See võib aga anda tagasilööke, nagu näitab USA sponsorlusel sündinud al-Qaeda ja tema füüreri Osama ning USA liitlase Saddami lugu.

Ligilähedalt sama näitab ka Nõukogude Liidu kogemus Afganistanis. Mida võiks ehk kokku võtta nii: Aasia on suur ja keeruline ja iga katse seda oma huvides ümber kujundada annab loodetust erinevaid tulemusi.

Nii paistab minevat ka seekord Iraagis. Silmitsi lõputu «madala intensiivsusega sõjaga» tõttab USA nüüd, valimisaastal, sealt eemale tõmbuma, usaldades võimu liitlastele, osalt lihtsalt marionettidele.

Paistab aga tõenäoline, et Iraagi uued valitsejad ei saa valitsemisega hakkama ja võim läheb jõududele, kelle vastu USA omal ajal Saddami kätega sõdis – šiia vaimulikele.

Lõuna-Iraagis sünnib, on tegelikult sündinud islamiriik, Kurdistanis kurdi riik, Kesk-Iraagis pole pilt veel selge, kui šiiidid seda endale ei alista, haarab seal väga võimalikult võimu praegu põranda alla läinud Ba’th-partei.

Nende kolme jõu vahel võib puhkeda isegi sõda. Šiiidi vaimulike juhitud Lõuna-Iraak läheneb poliitiliselt Iraanile. Nii saab Iraanist kohalik suurvõim, mida USA on püüdnud seni takistada.

Sõja kaudne tagajärg on ilmselt ka see, et Iraanis said uuesti kindlalt võimule konservatiivid, kes on Läänele lähenemise vastu. Kõik riigid, keda häirib Bushi «ennetava sõja» doktriin, teevad meeleheitlikke pingutusi oma kaitsevõime suurendamiseks ning liitlaste otsimiseks.

Tõe ohver

Äsja teatas Hiina kaitsekulutuste suurendamisest riigieelarves. Taasrelvastuma on asunud Venemaa, kes teeb koostööd lääneeurooplaste ja hiinlastega.

Kasvav viha USA ja tema käsilaste vastu annab uue tõuke läänevastasele terrorismile, mille vastu ametlikult sõditigi. Kokkuvõttes muutub maailm lähiaegadel ebastabiilsemaks ja arengud raskemini ennustatavateks. See ei jäta puutumata ka Eesti julgeolekut, mille nimel aasta eest USA sõjakäiguga liituti.

Nüüd, kui Riigikogu hakkab arutama, kas pikendada Eesti väeüksuse mandaati Iraagis, tuleks kõigepealt vastata küsimusele: kas truu sõltlase vahekord USAga on Eestile vajalik ja kasulik i g a l j u h ul, olenemata sellest, mis tagajärjed on USA poliitikal maailmas. Kui vastus on jaatav, on edasine arutamine muidugi mõttetu.

Kui mitte, tuleks mõelda, kas Eesti on ikkagi üks Põhjamaadest (Iraagis ei ole ühtki Soome või Rootsi sõdurit), nagu tahaksime uskuda, või endine kommunistlik riik, kes on vahetanud ühe isanda teise vastu ning valmis tema viipel võitlema kas või Iraagi islamivabariigi eest. Ning muidugi sellele, mida ikkagi soovib Iraagi rahvas, kelle riigis eestlased koos teiste okupantidega viibivad.

Iraagi sõjas, nagu muudeski sõdades, on tõde olnud esimene ohver. Et otsustada, kuidas Iraagis käituda, peaksime siiski tõde teadma. Kui oleksin veel Riigikogu saadik, paneksin ette saata Iraaki paariliikmeline Riigikogu delegatsioon ja võtta otsustada, kas jätta Eesti sõdurpoisid edasi Iraaki või ei, alles pärast seda, kui delegatsioon on esitanud aruande.

See otsus võib olla eitav või jaatav, ta oleks aga igal juhul põhjendatum kui praegu, mil keegi neist, kes sõdureid Iraaki saadavad, ei tea täpselt, mis seal toimub.