Režiist ja ülikoolist

TPÜ reþiieriala poleks akrediteerimata jäänud, kui sisult rakenduslik őppekava poleks läinud hindamisele akadeemilistele õppekavadele kehtestatud nõuete alusel, arutleb Mati Heidmets. Ja otsib vastust, miks läks nii.

Nädala jooksul on tõsist meediatähelepanu saanud pedagoogikaülikooli audiovisuaalse meedia õppekava akrediteerimine. Ja õigustatult, mitteakrediteeritud õppekavasid tuleb harva ette.

Eesti avalike ülikoolide peale kokku on selliseid juhtumeid varem olnud kuus. Samas on TPÜ kultuuriteaduskonna õppekavaga toimunu märk ühest meie ülikoolihariduse laiemast ja lahendamata mureküsimusest. See on akadeemilise ja rakendusliku hariduse vahekord Eesti ülikoolides.

Ülikooli viga

Koos tõsiste etteheidetega õppekava akadeemilisele poolele möönis rahvusvaheline ekspertkomisjon, et Tallinna Pedagoogikaülikooli re˙iieriala lõpetajad on edukad erialase töö leidmisel ning tööandjad nendega rahul. Sama räägivad ka tudengid ise, eriala lõpetanud on nende sõnul «kõva käekirjaga meediapraktikud» (vt «Päeva kiri», PM 15.03).
Ülikooli kõige olulisem viga oli selles, et oma sisult ja suunitluselt rakenduslik õppekava läks akrediteerimisele akadeemilistele kavadele kehtestatud nõuete ja reeglite alusel.

Nõuded on aga erinevad, seda nii õppekava ülesehituse kui eriti õppejõudude teadusliku tagapõhja osas. Rakenduslikul õppekaval on õpetajatena oodatud tipp-professionaalid, akadeemilisel kaval ennekõike teaduskraadiga uurijad.
Kui reii õppekavale heitis komisjon (akadeemilisest loogikast lähtuvalt) ette liigset praktikute kasutamist, siis õppekava tegeliku suunitluse seisukohalt võiks see olla hoopis pluss. Tõenäoliselt ootab ka tööandja rohkem reissöör-professionaale kui reissöör-akadeemikuid. Ülikool oli õppekava asetanud valesse kategooriasse. Miks?

Küsimus on laiem. Kõrvuti akadeemiliste helireissööridega tulevad täna Eesti ülikoolidest ka akadeemilised maamõõtjad, sepad, löökpillimängijad, ärijuhid.

Akadeemilised sepad

Miks see nii on, miks ülikoolid ei defineeri ilmselgelt rakendusliku orientatsiooniga erialasid nende sisule vastavalt ega vii neid läbi ülikooli struktuuri kuuluvates õppeasutustes, nagu ülikooliseadus ütleb? Taseme mõttes on ju rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe võrdsustatud, kõrgharidusstandard defineerib mõlemaid kõrghariduse esimese astme õppena.

Oluliseks põhjuseks on ülikoolides levinud arvutusoskus. Tingüliõpilase maksumus on akadeemilisel õppekaval oluliselt suurem kui rakenduslikul. Sellist lähenemist toetab ka üldrahvalik kujutlus, mille kohaselt akadeemiline õpe on juba olemuselt parem kui rakenduslik.

Eestis usutakse siiralt, et kui juuksurile õpetada geeniteadust ja analüütilist filosoofiat, on ta parem juuksur. Ehk ongi, kuigi laias laastus on see raiskamine ja üleõpetamine.
Tegelikult saavad ka ülikoolid aru vajadusest akadeemiline ja rakendusharidus selgemalt eristada, samas pole omaenda huvidele vastu tegutsemine lihtne.

Mõeldes siinjuures ka ülikooli allüksustest tulevat vastuseisu, mis põhineb veendumusel, et just nende edendatavad erialad on eriti akadeemilised.
Midagi juba liigub, Tartust on kosta ideid koondada avalike ülikoolide keskkonnakorraldajate (selgelt rakendusliku orientatsiooniga) õpetamine näiteks Türi kolledisse.

Üks ettepanek

Pedagoogikaülikooli jaoks tähendab reiišokk paratamatult küsimuse kiiret ja radikaalset lahendamist.
Tean, et tänase tudengi jaoks on kogu see tulevikku suunatud klassifitseerimisjutt üpris teisejärguline filosoofia. Üliõpilasel on õigus kool lõpetada õppekaval ja õppetasemel, millele ta astus.

Probleemide ette sattunud reiitudengitele võimaldab pedagoogikaülikool edasiõppimist võimalikult väikeste valude ja võimalikult soodsate tingimustega.

Eelmise nädala valude pärast aga vabandan ma nii üliõpilaste kui nende vanemate ees. Ülikool on vastutav ka oma tegemata jäänud otsuste eest.

Lõpuks ettepanek kõrghariduse hindamise nõukogule. Nõukogu võiks lisada oma otsuste arsenali tingimisi akrediteeringud, kus tingimuseks on akadeemilise õppekava reorganiseerimine rakenduskõrghariduslikuks õppekavaks.
See võiks olla väike samm paljuräägitud Eesti akadeemilise ja rakendusliku kõrghariduse tasakaalustamise suunas.