Kes millist Tartut siis ikkagi tahab

Verni Loodmaa
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Linnaplaneerimine on huvitav, vahel lõbus ja teinekord ka kurb tegevus. Linna planeerimine on ka väga demokraatlik, kõik saavad kaasa lüüa ja kõik saavad olla otsustajad.

Hiljuti oli lehes suhteliselt traagiline sõnum: linnavalitsus keelas õhutunneli ehitamise kahe vastastikku asuva Näituse tänava maja vahele. Linnapea ütles, et Tartu pole Chicago.

Keegi ürgtartlane küsis internetis kohe, miks linnapea tõmbab pidurit iga natukenegi huvitavama idee puhul.
Üks raamatupidaja küsis seepeale, miks linn ei leia tühist kuut miljonit krooni, et tuhanded inimesed iga päev ohutult üle Riia tänava õhugalerii kaudu kaubamajja suunata, samas kui ülikoolil on raha mõnekümnele tudengile õhutunneli ehitamiseks.

Möll internetis

Juba hakkas keegi tudengitest nõudma õhugaleriid ka ülikooli peahoone ja keemiahoone vahele, siis sooviti galeriid ka peahoone ja Paabeli vahele ning leiti, et tegelikult oleks kõige kergem ühendada õhutunneliga hoopis keeltemaja ja peahoone.

Kõrguste kartjad soovitasid minna hoopis maa alla. Kui õhust ei lubata, siis tehke tunnel tee alt läbi! Teised haarasid heast mõttest ja soovitasid kõik ülikooli hooned maa-aluste käikudega ühendada, kusjuures tunnelitesse sooviti ka liikuvaid kõnniteid.

Skeptik pidas nii õhugaleriid kui tunnelit luksuseks ja soovitas köisraudteed, mis tegevat Tartu tuntuks kogu maailmas ja tõmbavat linna turistide hordid.
Üks linnakodanik pakkus välja ka rippsilla, mis astuvat dialoogi kas Ingli- või Kuradisillaga.

Nagu Tartus kombeks, ilmusid kohe välja oponendid: majad tulevat ühendada hoopis värvilisest plastist kaldrennidega ja tänava kohal peaks renntee veel väikese sõlme tegema. Olevat popp ja noortepärane. Ja odav.
Tippidee oli suruõhu jõul pneumotorus üle tänava lendlevad tudengid...

Kõik need ideed tulid mõne tunni jooksul. On häid ja väga häid ettepanekuid. Kindlasti leiavad majaomanikud ja linlased neist mõlemaid pooli rahuldava, parima lahenduse.

Volinik peab teadma

Põhimõtteliselt ei erine see 16. märtsi Postimehe online-kommentaaridest maha kirjutatud lugu palju teistest linnaehituslugudest. Ikka põrkuvad erinevad huvid ja erinevad maitsed.
Mõned lendavad kõrgelt, teised jälle madalalt. Mõnel on raha nagu raba, kuid mõte loperdab ligi maad. Teistel lendab mõte õige kõrgelt, kuid taskud on tühjad. Ja muidugi peab linnavolikogu sellest virvarrist lõpuks linna jaoks parima lahenduse leidma.

Linnale parima lahenduse leidmine nõuab pühendumist. Nõuab linna ajaloo tundmist ja linna tulevikuplaanide teadmist. Aga aeg-ajalt satub volikokku ikka selliseid, kes arvavad, et enne neid pole midagi olnud ja ilma nendeta ka midagi ei juhtu. Mõni ei saa üleüldse aru, mis küsimuste arutamisel nad ka ise on osalenud.
Näiteks läkitab linnavolikogu Res Publica fraktsiooni liige Uwe Kersna uudisteagentuurile tõelise uudise: Tartu vajab uut üldplaneeringut.

Volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni liikmena võiks ta teada, et suure tõenäosusega võtab volikogu uue üldplaneeringu vastu veel sel kevadel ning saadab selle seejärel avalikule väljapanekule.
Kus oli uudis ja mis roll Uwe Kersnal selles kõiges oli?
Kersna ei saa ka aru, miks linn ei toetanud Raatuse tänava algusesse kvartali sisse kahekümnekorruselise kortermaja ehitamist (TPM, 12.03.).

Tema meelest nägevat sealtkandi planeering ette maksimaalselt neljakorruselisi maju, ometi olevat kuidagi sinna tekkinud märksa kõrgem Fortuuna maja, Narva maantee ühiselamud ja ka uus Raatuse tänava ühiselamu.

Ei ole nad sinna tekkinud kuidagi, vaid ranges kooskõlas seadusega. Mõned nimetatud hooned kerkisid juba siis, kui seadused olid veel teise riigi omad ja demokraatlikust planeerimisprotsessist või üldse demokraatiast oli suur põud.
Raatuse tänava ühiselamu on aga ehitatud Eesti Vabariigi seaduste alusel kehtestatud detailplaneeringuga.

Planeering on kokkulepe

Fortuuna maja on täpselt sellisena, nagu ta praegu seal kõrgub, ette nähtud Jüri Siimu tervet kvartalit hõlmavas planeeringus. Planeering on läbinud kõik demokraatlikud kooskõlastamisprotsessid ning on kehtestatud vastavalt seadusele.
Planeering on demokraatlik kokkulepe kinnistute omanike ja naabrite vahel. Ja seesama planeering näeb ette selles kvartalis veel hoonestamata ala hoonestamise kolme- või neljakorruseliste majadega.

Kokkulepetest tuleb kinni pidada, seda nõuab ka õiguskindluse printsiip. Ühepoolselt kokkuleppeid muuta ei saa, sest ükski naaber ei pea vaikides nõustuma, kui uued naabrid tema vara väärtust kahandavad.
Kui aga kõrghoone püstitaja tahab jätta hüved oma maale ja probleemid sokutada naabritele, pole naabrite nõusolekust mõtet unistada.

Et linnavolikogu liige ei saa mõnest asjast aru, selles pole midagi üllatavat. Kõik me peame end pidevalt täiendama, peame õppima. Kui aga volikogu liikmel on tunne, et temast ei sõltu nagunii mitte midagi, on ausam loovutada koht tegusamale inimesele.

Samal teemal: Millist Tartut me tahame, TPM, 19.01., 21.01., 23.01., 26.01., 2.02., 16.02., 18.02., 20.02., 23.02., 5.03., 12.03.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles