Religiooniõpetus Euroopa riikides

Religiooniõpetuses on võimalik kaks mudelit, konfessionaalne ja mittekonfessionaalne usuõpetus. Kus miski on Euroopas esindatud, selgitab Pille Valk.

Tulistel vaidlustel religiooniõpetuse üle on Eestis pikk ajalugu. 1923. aastal viisid need meie esimese rahvahääletuseni, mille käigus 72% hääletanutest oli seda meelt, et kõigis Eesti koolides peab olema tagatud usuõpetuse õppimise võimalus. Vahepealne okupatsiooniaeg oma ateistlikust ideoloogiast kantud kooliga on olulisel määral kujundanud fooni ka tänastele debattidele.

Arutelude edendamiseks on kasulik veidi laiemalt Euroopas ringi vaadata, et näha, kuidas on lood selle aine õpetamisega mujal.

Esimene mudel

Lähtudes sellest, kas religiooniõpetuses peetakse oluliseks usulise kasvatuse dimensiooni või mõistetakse seda üldharidusliku õppeainena, võib religiooniõpetuse mudelid jagada kaheks. Esimene, konfessionaalne usuõpetus, lähtub ühe või teise konkreetse kiriku või usulise ühenduse õpetusest. Õppeaine eesmärgiks on religioosse traditsiooni edasiandmine järgmisele põlvkonnale ja selle järjepidevuse tagamine.

Usuõpetuse õpetamine on tihti delegeeritud vastavatele kirikutele, kes töötavad välja ainekavad, õppematerjalid ja koolitavad ise või kureerivad õpetajate ettevalmistamist ja nende tööd koolides. Usu- ja südametunnistuse vabaduse põhimõtet silmas pidades on loomulik, et sellisel usuõpetusel on enamasti ka maailmavaateliselt laiemapõhjalisem alternatiiv, mis tagab, et kõik õpilased saavad koolist kaasa teadmised usulistes küsimustes orienteerumiseks.

Konfessionaalne usuõpetus kui pika traditsiooniga usuõpetuse mudel on Euroopas esindatud Austrias, Belgias, Iirimaal, Kreekas, Küprosel, Soomes, Saksamaa enamikus liidumaades, osas Šveitsi kantonites ning Hollandi ja Ungari kiriklikes koolides on konfessionaalne usuõpetus sätestatud kohustusliku õppeainena. Bosnias, Bulgaarias, Gruusias, Hispaanias, Itaalias, Leedus, Luksemburgis, Lätis, Maltal, Poolas, Portugalis, Alsace’is ja Lorraine’is Prantsusmaal, Slovakkias, Tšehhis, Ungaris ja Venemaal on see valikaine staatuses.

Kohustuslik aine võib eri maades tähendada eri asju. See võib seisneda kohustuslikus valikus usuõpetuse ja mõne alternatiivse õppeaine vahel. Belgias on selleks alternatiiviks eetika, Saksamaa koolides sõltuvalt liidumaast eetika, väärtusõpetus või filosoofia, Soomes maailmavaateõpetus. Austrias, Iirimaal, Kreekas ja Küprosel maailmavaateliselt laiemapõhjalisem alternatiivne õppeaine puudub - valitakse erinevate konfessionaalsete usuõpetuste vahel.

Teine mudel

Teiseks mudeliks on mittekonfessionaalne religiooniõpetus. See on üldhariduslik õppeaine, mis lähtub pedagoogilistest printsiipidest, tehes selget vahet kirikus või usulises ühenduses ja koolis antava õpetuse ja kasvatuse vahel. Rõhutatakse, et ilmalikus üldhariduskoolis toimuvat religiooniõpetust ei tohi käsitleda ühegi uskkonna kuulutustööna. Selle mudeli puhul ainel alternatiivi pole ja religiooniõpetus on õppekavas võrdväärne õppeaine kõigi teiste kõrval.

Mittekonfessionaalse religiooniõpetuse eesmärk on ületada uskkondadevahelisi piire, luua fundamentalismile ja ekstremismile vastukaalu läbi üksteise tundmaõppimise ja dialoogi. Üheks riigiks, kus mittekonfessionaalne religiooniõpetus välja töötati, oli 1920ndate aastate Eesti. Oluline teenäitaja selle õpetuse arengule on 1960ndate aastate lõpust olnud Inglismaa. Tänases Euroopas on see mudel esindatud veel Islandil, Norras, Rootsis ja Taanis, mõnedes Šveitsi kantonites ning Berliinis, Brandenburgis ja Bremenis Saksamaal. Siia ritta kuulub ka Eesti - seda küll olulise eripäraga - meil on mittekonfessionaalne religiooniõpetus ainsana valikaine staatuses.

Religiooniõpetust nähakse neis maades õppeainena, mis aitab tundma õppida oma maa kultuuri ja religiooni rolli selles. See tähendab suurema tähelepanu pööramist ristiusule kui Euroopa kultuuri olulisele kujundajale (lisaks arvestatakse sedagi, et kristlus on suurima järgijaskonnaga religioon maailmas - ca 1/3 maailma rahvastikust on kristlased).

Religiooniõpetuse ainekavasse kuulub ka teiste religioonide ja maailmavaadete tutvustamine, mille kaudu õpitakse orienteeruma erinevate maade ja rahvaste kultuuripärandis, traditsioonides ja tavades ning valmistatakse õpilasi ette eluks pluralistlikus muutuvas maailmas. Nii luuakse eeldused dialoogiks maailma erinevalt mõistvate inimeste vahel. Peetakse heaks tooniks, et vastavad õppematerjalid on läbi vaadanud ja heaks kiitnud ka vastava konfessiooni või usundi esindajad. Seda praktikat tuleb oluliseks pidada ka Eesti kontekstis ning samme selles osas on ka tehtud.

Religioosne haritus

Professor T. Jensen Odense ülikooli religiooniuuringute keskusest väidab, et nüüdisaegse Euroopa kultuuri ja religiooni heterogeenset pilti arvestades saab vaid mittekonfessionaalne riigi poolt garanteeritud ja kooli õppekavva kuuluv religiooniõpetus tagada igale Euroopa kodanikule ettevalmistuse eluks pluralistlikus keskkonnas.

See nn religioosne haritus on omamoodi kirjaoskus, mis avab tee maailma kultuuriloo juurde ning annab keele, sümbolid ja kujundid inimelu sügavamate küsimuste teadvustamiseks ja nendega tegelemiseks.