Turg ei ole koolivõrgu parim korraldaja

Haridusosakute idee ministri pakutud kujul elluviimine ei teeks riiki tugevamaks, vaid vastupidi – hävitaks meie riiki.

Kui kõik need koolilõuna- ja piimarahad liidetakse praeguse pearaha ja katuserahaga, mida mõned üksikud koolid riigieelarvest saavad, ning saadakse ühe õpilase haridusosakuks tervelt 24 000 krooni aastas, oleks reformil jumet iga koolidirektori ja omavalitsusjuhi silmis. Tartu koolide puhul tähendaks see pea kolmandiku võrra suuremat hariduseelarvet.

Uue hariduse rahastamise korraldusega pidi koolidele tulema raha nagu raba. Aga siis ütles minister, et kogu haridusosakute asi võetakse ette võimalikult kvaliteetse haridusega lapsesõbraliku kooli tegemiseks olemasolevate ressursside piires.

Kurb rahaline sõnum

Minister ütles, et niigi on haridusele kulutatavate summade osatähtsus meie riigi eelarves võrreldes Põhjamaadega liiga suur. Vaadates koolimajade haledat olukorda ja õpetajate pisikesi palkasid, tundub mulle, et hariduskulude osatähtsus eelarves võiks olla veelgi suurem.

Kui haridus on tõepoolest meie prioriteet ja kui me ikka tahame stabiilselt arenenud Põhjamaadele järele jõuda, ei saa me nende kulutuste tasemega piirduda. Igatahes haridussummade sellise jaotamisega, mille järgi ka Tartu koolid hakkaksid saama 24 000 krooni õpilase kohta, oleksid meie koolijuhid väga rahul.

Aga juba räägivad irvhambad, et nii suurest haridusosakust võib ainult unistada. Noored ministeeriumiametnikud olid liitnud kokku kõik riigi ja omavalitsuste hariduskulud ja jaganud need kooliõpilaste arvuga.

Jagamisel unustati, et omavalitsuste haridussummades on ka lasteaedade ja huvikoolide raha. Jutud senise rahastamissüsteemi tohutust ebaefektiivsusest osutusid blufiks.

Ministri ja ministeeriumi töörühma poolt välja pakutud haridusosak ei erine suuruselt praegu tehtavatest hariduskulutustest raasugi. Uus on vaid liikumise suund – raha liiguks ühingute, sihtasutuste ja aktsiaseltside kaudu, kes oma ülalpidamiseks osa sellest jagatavast rahast omakorda ära neelaks.

Kahtlen tõsiselt reformis, mida kavatsetakse teha ilma täiendavate summadeta.

Kuid minister arvab, et saame lapsesõbralikuma kooli ühes võimalikult kvaliteetse haridusega kavala organisatsioonilise ümberkorraldusega ka olemasolevat raha ümber jagades.

Kui kontseptsioonile ei liideta Marek Strandbergi vastavalt vajadusele kasvava või kahaneva kummist koolimaja ideed, siis imet ei sünni.

Vabalt ringi jalutava haridusosakuga anname me koolivõrgu kujundamise Eestis turujõudude otsustada.

Seda, missugune kool tuleb või kaob, ei hakka enam otsustama volikogud ega parlament. Selle paneb paika turustiihia, lapse ranitsas ekslev raha ning müstilised hariduskapitalid.

Maailmas pole riiki, kus avalik võim oleks hariduselu korraldamisest distantseerunud. Enamasti dikteerib riik ette ranged koolipiirkonnad või keelab eliitklassid ja -koolid, näiteks nii, nagu Norras ja Soomes seda tehakse. Mujal maailmas on riiki hariduselu korraldamises pigem rohkem kui vähem. Eesti ei peaks kindlasti olema esimene riik maailmas, kus avalik võim hariduselu korraldamisest loobub.

Lapse kooliskäimine pole vaid lapse eralõbu. Lapsele hariduse andmine on kõige tüüpilisem avaliku sektori kohustus. Seepärast ei kujuta ma ette, et omavalitsus ja Riigikogu võiksid jääda vaid käsi laiutades pealt vaatama, kuidas turg koolivõrku korrastab.

Sotsialism jättis meile palju lagunenud koolihooneid. Kui nende remontimiseks on vaja kulutada kuus miljardit krooni, tuleb meil see raha leida.

Kui leitakse, et selleks sobib kasutada Telekomi müügist saadavat raha või reservis olevaid vahendeid, tuleb seda teha.

Kui koolihoonete remontimiseks on vaja võtta laenu, tuleb seda ausalt tunnistada. Igasuguste ehitusaktsiaseltside loomisega ja nende võetud laenurahaga koolide remondi rahastamisega peidame vaid pea liiva alla ja teeme näo, et riik endale kohustusi ei võta.

Siiani on omavalitsused koostanud koolide arengukavasid demokraatlikult. Investeeringuvajadused on pandud pingeritta ning nii on avalikult otsustatud, millal vahetatakse ühes koolis aknad ja millal paigatakse teisel koolimajal katus. Avalik sektor on alati tegutsenud ja jääb igaveseks tegutsema piiratud ressursside tingimustes.

Vähe raha

Raha on koolide jaoks vähe nii vaeses Namiibias kui rikkas Norras. Kõigi koolide korraga ja kohe korda tegemine pole võimalik, kuna korra mõiste ise kipub kiiresti muutuma. Seepärast on demokraatlikud otsustusmehhanismid piiratud summade kasutamiseks ka rikastes riikides endiselt vajalikud. Ja ei saa meiegi nendeta hakkama.

Ma ei pea praegustes oludes, kus stabiilsust ühiskonnas pole just ülearu, parlamentaarse ja omavalitsusliku kontrolli nõrgenemist hariduspoliitika kujundamisel mõeldavaks. Haridusosakute idee ministri pakutud kujul elluviimine ei teeks riiki tugevamaks, vaid vastupidi – hävitaks meie riiki.

Tagasi üles