Kommentaar: Sõidud teiselt poolt

Muusika, mis väljaspool aega kulgeva vältimatu foonina adrenaliini ja õudukalaadset eelaimdust üles kerib, jääb peamiseks tempot tõstvaks faktoriks Taskade filmis «Täna öösel me ei maga».

Pildirežissöör Istvįn Borbįs on dirigeerinud kaameraliikumise rahulikuks, ent liikuvaks, mis on midagi uut eesti filmis. Borbįs, Cannes’i grand prix’ mees on tasemel pildirežissöör: sedaviisi pole Eestis veel filmi tehtud.

Veel enam, ka Borbįs ise pole varem filmi nii teinud, olles olnud pigem staatilise pildi võtja. Koostöö Ilmar Taska ja Istvįn Borbįsi vahel on seega täiesti uue, liikuva lahenduse sünteesinud. Ehk mängis siin oma osa ka steadicam’i-operaator Flemming Laybourni varasem action’i-kogemus. Selle kõige edasiarendusest võiks ju ometi kujuneda senini puudu olnud Eesti koolkond.

Ta püüab peegeldusi - see Borbįs. Ometi ei ole ta novaator. Ja ta pole kindlasti ka manerist. Ta on pigem vanakoolimees oma rõhtsa kaamera ja loomuliku valgusega. Ta ei kasuta kaldus kaamerat, kuigi Võigemasti/Kassi pikkusevahe seda kaksikplaanides ehk nõuaks. Ent Borbįsi kaamera on dünaamiline nagu see maailm, mida me iga päev näeme.

Konservatiivid küll ütlevad, et kaamera liikumiseks on vaja põhjust. Aga ka seisvaks kaameraks on põhjust vaja, seda enam, et inimene on ju liikuv olend, kes Tarkovski sihikindlusega eriti tihti paigal ei seisa.

Borbįsi kadreeringud jäävad raskeks ja meenutavad pisut Hiina filme, kus võimalikult palju objekte ja liikumisi kaadri alumisse ossa korjatakse, ülemises osas aga valitseb vaikus. Igatahes pakib kaameradünaamika võttekeskkonnas leiduvad võred, kardinad ja tooliseljad ühtseks kontseptiks, pannes pildi liikuma aeglaselt, dünaamiliselt ja peegeldusterohkelt - peaaegu õudusfilmilikult. Kaamerasõidud teiselt poolt neid esemeid rõhutavad veel enam tunnet, et oleme puuris. Tunnet, milles filmi iva seisnebki. Et naised on nagu linnud puuris. Vabatahtlikult. Et neid ei anna sealt isegi välja suitsetada - nagu ka filmis korduvalt esinevaid papagoisid, kes lahtisest puuriuksest vaatamata kuhugi ei lähe.

Kahju küll, et see aspekt suuremale osale lahmiva kriitika viljelejaist kohale ei jõudnud. Nagu seegi, et Istvįn Borbįsil ilmselt ikkagi ei ole jalafetishit - pidevad suurplaanid jalgadest viitavad lihtsalt naistele, kellel terve lugu põhinebki. Ei ole ju nii keeruline: puur, lind, mõrv. Tõepoolest - on täbar pidada iseenda ajukubatuuri küündimatust filmi küündimatuseks.

«Täna öösel me ei maga» on «Georgica» ja «Somnambuuli» kõrval üks paremaid tõsiseid asju, mis Eestis viimasel ajal tehtud. Selles puudub seepide teatriprintsiip panna näitlejad näoga publikusse seisma. Filmis ju publikut ei ole. Filmis on teine reaalsus, teine elu, mida me poolteist tundi elame ja millesse me usume.

Film on visuaaliapõhine žanr. Kui te tahate pelgalt head stoorit - mis Taskade filmis juhtumisi keskelt puudu on -, siis lugege raamatut. Ainult arvestage selle nüansiga, et raamat teile pilti ei näita.

Tagasi üles