Rektor Mati Heidmets tõstatab oma arutluses TPÜ raadio- ja telereii ning audiovisuaalse meedia õppekavade negatiivse akrediteeringu põhjustest ja ülikooli rollist selles ka küsimuse akadeemilise ning rakendusliku kõrghariduse vahekorrast Eestis üldse. TPÜs juhtunu peamiseks põhjuseks loeb rektor hindamisel olnud kavade vale asetust õppekavade akadeemilis-rakenduslikul skaalal.
Kas halb akadeemilisus on rakenduslik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ülikoolid olevat huvitatud eelkõige akadeemilistest õppekavadest, mis rakenduslikega võrreldes toovad rohkem raha sisse. Ja kuna iseenese rahaliste huvide vastu tegutsemine on keerukas, peaks kõrghariduse hindamise nõukogu (KHN) appi tulema, negatiivselt akrediteeritud õppekavad ümber kvalifitseerima ning asuma akadeemilist ja rakenduslikku kõrgharidust tasakaalustama.
Mõned selgitused
Vaatamata sellele, et professor Heidmets on esimene rektor, kes julgeb tunnistada ka oma ülikooli vigu negatiivse hinnangu saamises, seisneb tema pakutu vaid dokumentide õppekavade klassifikatsiooni ja KHNi kasutatava hindeskaala ümbertegemises ehk reeglite muutmises pärast mängu.
Kui isegi nii teha, mida see muudaks? Mis tegelikult toimus ja milline on KHNi roll akrediteerimisel? Püüan allpool neid ja küsimusi selgitada. Alustuseks rõhutan, et ainult ülikoolidel endil on õigus õppekavu koostada, määrata kõrgharidusstandardist lähtuvalt nende sisu (akadeemiline või rakenduslik) ja tase, ning kohustus need haridus- ja teadusministeeriumis registreerida.
KHN hindab õppekava vastavalt registreeritusele ja selle seisuga, mil see hindamiseks esitati. Hinnatakse toimunut ja hetkeolukorda, kuid mitte tulevikulubadusi.
Esimest korda esitas TPÜ tele- ja raadioreii õppekavad hindamisele 1999. aasta aprillis. Siis soovitasid eksperdid neist esimene akrediteerida tingimisi ja teist mitte akrediteerida. Meediakära oli sarnane praegusega ja KHN otsustas mõlemad kavad tingimisi akrediteerida, mis tähendas ekspertide poolt raadioreii õppekavale antud hinde tõstmist. See oli esimene tõsine hoiatus ühes konkreetsete soovitustega ja ülikool jõudnuks paljut parandada, soovi korral saanuks õppekava muuta rakenduslikuks.
Juhtus aga hoopis see, et 2002. aasta detsembris taotles TPÜ raadio- ja telereii õppekavade tingimisi akrediteeringu ülekandmist kõrgharidusreformi käigus koostatud uuele audiovisuaalse meedia õppekavale. See on sama meedia õppekava, mille TPÜ ise eelmise aasta novembris KHNile akrediteerimiseks välja pakkus, ja seesama, mille negatiivset hinnet nüüd ministri juures protestitakse, sest üliõpilastel pole seaduses nõutud 2/3 kavast läbitud.
Järgigem sisulisi soovitusi
Keegi ei nõudnud selle kava akrediteerimist, aga kui juba hinnata anti, siis tulemus ju loogiline, sest aluseks olnud kavad olid juba viis aastat tagasi «segase eesmärgiga ja rida kaasaegseid aineid puudu» ning uus hindamine näitas, et sisulisi muutusi pole tehtud.
Kui seadus isegi võimaldaks KHNil reţii őppekavad rakenduslikeks klassifitseerida, mis muutuks sisuliselt? Ekspertide kirjapandud 30 ettekirjutust ei saa täidetuks ühe dokumendi muutmisega. Pealegi, tőmbaksime taas tooli alt audiovisuaalse meedia őppekaval, sest siis ei jää ju midagi, mille akrediteeringut sellele üle kanda. Vaja on reguleerida ka rakendus- ja akadeemilise kõrghariduse vahekordi, kuid mitte lähtuvalt hoiakutest, et õppekava, mis ei kõlba akadeemiliseks, käib rakenduslikuna küll.
Konstruktiivne oleks järgida hindajate sisulisi soovitusi: lõpetada vastuvõtt negatiivselt hinnatud õppekavadele, kaasata väliseksperdid uue kava koostamisse, teha rahvusvaheline ekspertiis, kaasata õppejõududena kogu vastav kompetents Eestis ja jõuda õppetööni 2006. aastal. Tegelikult lootsid eksperdid 2005. aastale, kuid viis kuud on juba kulunud ja protestides kulub veelgi.