Kesksoo saatuslik geen ja veniv peresaaga

Jeffrey Eugenidese kujutluslaad on poeetiline, kaasakiskuv ja selgelt filmilik. Ta eelmise teose «Syytud enesetapud» (1993) põhjal vändatud linateost on mõned ehk ka näinud. Nagu esikhitis, nii toimub ka «Middlesexi» tegevus peamiselt kirjaniku lapsepõlvelinna Detroiti Grosse Pointe’i linnajaos.

Ameeriklaste jaoks sisaldab 2003. aastal Pulitzeri preemia saanud lugu ka sotsiaalkriitilist pila, meile peaks rohkem korda minema soe huumor ja inimlik pool.

Perekonna saaga

See on raamat kreeka emigrandiperest, kelle lapses lööb välja haruldane geen, mis ta yldjoontes tytarlapsest meheks kujundab. Seestpoolt valgustatud metamorfoosis ongi asja iva. Algab kõik vaimuka, eredate detailidega, kuid veniva perekonnasaagaliku kirjeldusega kõneka nimega kohas Middlesexis (kesksugu!) kasvava lapse, (alul Calliope, hiljem Cal) syndimise eelloost.

Vanamoelisest narratiivist areneb aja möödudes postmodernselt hetkepyydlik fragmentaarium. Visandatud panoraam alates 20ndate algusest kuni 70ndate lõpuni on eepiliselt haardekas. Yleilmastumise olukorras on õpetlik jälgida tavade kohanemisi ja kohanematusi unifitseerimise tingimustes.

Kreeka kolkakyla Bithy­niose elanike puhul toimib vere segunemine, nn Kihnu saare efekt. Calliope vanaisa ja vanaema on vend ja õde, kelle liit saabki toimida ainult kodust kaugel, rasside sulatuskatlas Ameerikas. Samuti on lähisugulased – nõbud – ka ema ja isa. Suguvõsa koosneb eskapistliku loomuga meestest ning traditsioone austavatest ja ennastohverdavatest naistest.
Pidevalt kestab mingi pärispatulik, varjatud saladuse atmosfäär, mis vist toetab väidet, et geenimutatsioonide põhjused võivad osalt olla ka psyhholoogilised.

Kasutamata võimalus

Kuid pika eelloo asemel võinuks rohkem kirjutada selle haruldase olendi käekäigust. 14-aastane Cal armub. Ta kõverik tedretähniline muusa Mõistetamatu Objekt oli muide autori nooruses reaalselt olemas ja Eugenides kohtas teda 20 aastat hiljem just romaani lõpetamise päeval.

Pärast seda lugu saavad vanemad ja arstid ta eriasendist teadlikuks, ja Cal põgeneb feminiseeriva operatsiooni eest San Francisco tolerantsesse õhkkonda. Siis sureb isa ning õnnetus liidab laokil perekonna. Hiljem vihjatakse, et pärast ebaõnnestumisi võib ka Cali armuelu korda saada.

Kuid milline on hermafrodiidi argipäev, seda aimame ainult põgusalt, meenutuste vahele. Suur võimalus jääb kasutamata. Eri kultuurides on selliseid olendeid sõltuvalt suhtumistest ylendatud kas mytoloogilisteks (Tereisias), privilegeerituteks (preestrid, šamaanid) või alandatud teenivaks klassiks (orjad, eunuhhid, prostituudid) ja väga harva on seda võetud ka loomulikuna.
Kas mõlemasoolisus on topeltmõistmist sisaldav eelis (naise ja mehe tundeelu ja mõistuse syntees) või võõrandav hälve (sellele paistab viitavat neljakymnese Cali võimetus yhtki oma suhet välja arendada)? Isiklikult paistab see tähendavat teismeea maailmavalu pikenemist ka täisikka.

Tolerantsi küsimus

Yhiskondlikul pinnal sõltub kõik yldisest tolerantsist ja moraalinormidest. Lugeja saab psyhholoogiliselt (ja kyllap ka meditsiiniliselt) tõetruu sissejuhatuse soolisuse ettearvamatusse. Murdeea probleemid on paraku ikka veel yldinimlikud. Erinemine tähendab siiani raskusi.

Kuna Cali kasvatatakse tydrukuna, siis proovib ta meeleheitlikult olla nagu teised, kuigi see pole võimalik. Pärispatu-tundega vanemad loodavad tast uuesti tydruku vormida. Kuid tema valib teisiti – ja me ei saa kahjuks teada, mis selles valikus veel sisaldub.

Taas ilmub välja sisemise vabaduse kysimus. Väljaspool raamatu konteksti laieneb see teema vaimsele nivelleerimisele – kui palju vaeva me kõik kulutame, et vastata sageli väga näilistele välistele normidele, seda ei jõua ära mõteldagi…
Autori kirjaviis muutmata. Toim.

Tagasi üles