Kadunud vili ja Eesti haldussuutlikkus

Ehk oleks tänaseks vili alles olnud, kui minister oleks kasutanud oma aega enda valitsemisalas riigi haldussuutlikkuse tõstmisele.

Fakt, et Eesti teravilja strateegilisest julgeolekuvarust kolmandik ära kaob, pole üksnes kohalik uudis, vaid uudis ka Euroopa Liidule. Jälgivad ju meil toimuvat nii välisriikide kui ka Euroopa Komisjoni esindajad.

Siiani on üldsuse tähelepanu suunatud peamiselt vargusega seotud asjaoludele ning on püütud selgusele jõuda, kes kui palju süüdi on. Millised on aga seni tähelepanuta jäänud tagajärjed?

Viljasaaga õppetunnid

Eestist saab euroliidu liige 1. mail. Selleks, et saaksime osa ELi põllumajanduspoliitika eelistest, peavad meil olema nii valmis seadused kui ka toimiv haldussuutlik valitsus ja riigiaparaat.

ELi tururegulatsiooni üks vahendeid on sekkumine ehk interventsioon, mis lühidalt öeldes seisneb teatud kaupade tagavarade kokkuostmises, hoidmises ja õigel ajal kasutamises. Sekkumismehhanismi kasutatakse eelkõige siis, kui turul tekib teatud toodete osas ülepakkumine ja tootjahinnad langevad oluliselt.

Juba käesoleva aasta septembris võib tekkida Eestis vajadus teravilja kokkuostuks interventsioonivarudesse. EL eraldab selleks vastavad vahendid. Eesti kohustuseks on sel juhul osta turult kokku üleliigne teravili ja see hoiustada. Kus mujal seda ikka hoida kui Rakvere Viljasalve tüüpi viljasalvedes? Kui usaldusväärsed me aga ELi silmis oleme, kui me ei suuda valvata isegi oma riigi julgeolekuvarusid?

ELi põllumajanduspoliitika meetmeid rakendatakse juhul, kui nende rakendamiseks on riigis olemas haldussuutlikkus.

Kas Rakvere Viljasalve juhtumi järel peab EL Eestit ikka piisavalt haldussuutlikuks, et siin interventsioonikokkuostu käivitada?

Kas Eesti teraviljakasvatajad saavad edaspidi oma vilja müüa ELi turuhinna või hoopis madalama hinna eest? Kui vilja siiski interventsioonivarudesse kokku ostetakse, kas seda siis ka Eestis hoida riskitakse, või viiakse üle lahe Soome ladudesse?

Üks on küll päris kindel: Eesti haldussuutlikkuse eest on vastutav valitsus ja iga minister oma valitsemisalas. Antud küsimuses tuleb teha etteheiteid just põllumajandusministrile.

Lubamatu tegevus

Põllumajandusminister Tiit Tammsaar pole kuigi palju tegelenud viljasalve küsimusega. Tean aga kindlalt väita, et minister on kulutanud olulise osa oma ajast põllumajanduse ja maaelu sektoris tegutsevate kodanikeühenduste kujundamisele.

Minister pole püüdnud mitte üksnes sekkuda maaelu esindavate organisatsioonide käekäiku ja juhtimisse, vaid on ka püüdnud nende kohta avalikku arvamust kujundada. Minister, olles mitmeid kordi avalikult deklareerinud, et ta vajab üksnes ühte põllumajandust ja maaelu esindavat organisatsiooni, püüab seda eesmärki saavutada riigieelarve ehk maksumaksja raha kaasabil.

Kui seni on erinevad organisatsioonid saanud toetust teatud tegevusteks otse ministeeriumist, siis nüüd eraldatakse raha Põllumajandus-Kaubanduskoja kaudu. Ka seadusesse on kirjutatud, et riik peab läbirääkimisi üksnes koja esindajatega.

Ühelt poolt mängitakse demokraatlikku läbirääkimiste protsessi, teiselt poolt juhitakse ja suunatakse sama organisatsiooni arvamust ja käitumismudeleid 12 miljoni krooni abil riigieelarvest.

Kui valitsusvälised organisatsioonid ehk kodanikeühendused on ELi riikides demokraatlike protsesside oluline osa, siis Eestis sisuliselt «ostab» põllumajandusminister endale sobiva kodanikeühenduste seisukoha.

Meil Eestis sekkus põllumajandusminister jõuliselt ka Eesti organiseerunud kodanikkonna esindajate Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteesse nimetamise protsessi. Euroopa tavade kohaselt esitab valitsus kandidaatide nimed mittetulundusühingute poolt kokkulepitud nimekirja alusel.

Põllumajandusministrile aga ei sobinud, et kodanikuühiskonna esindajatest moodustatud töörühma poolt kokkulepitud nimekirjas oli ka Eestimaa Talupidajate Keskliidu esindaja. Minister kulutas oluliselt nii enda kui oma nõunike aega pikkadeks läbirääkimisteks mitte kodanikuühiskonna esindajatega, vaid koalitsioonipartneritega, eesmärgiga saada endale lojaalse Põllumajandus-Kaubanduskoja esindaja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteesse.

Oleks asi vaid «omameeste» poliitikas. Eesti valitsus lõi pretsedendi majandus- ja sotsiaalkomitee liikmete määramisel ning rikkus Nizza lepingu artikli 258 põhimõtteid, mille järgi Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee liikmed ei tohi oma tegevuses olla sõltuvad riigi valitsusest.

Ehk oleks tänaseks vili alles olnud, kui minister oleks kasutanud oma aega enda valitsemisalas riigi haldussuutlikkuse tõstmisele, mitte aga selle peale, mis ei kuulu tema kohustuste hulka.