Kommentaar: Koos või lahus?

Eesti Energiast võrkude eraldamise mõte tekitab inimestes vastakaid tundeid. Ühed räägivad, et vertikaalse monopolina on võimalik kõige optimaalsemalt elektrisüsteemi juhtida. Teised tahavad ise elektrit efektiivsemalt tootma ja müüma hakata – Eesti Energia aga takistab neil turule tulemast. Kolmandate jaoks on Eesti Energia kui suure monopoli tükeldamine hea mõte suure monopoli ohjamisel. Eks neist igaühel on natuke õigus.

Eesti Energiast mitme eraldi ettevõtja tegemine ei ole uus idee, sama mõtet on heietatud juba 5-6 aastat tagasi. Tollal oli suurimaks probleemiks segadus seadustes: kui turul oleks alustanud sel hetkel mitu uut ettevõtet, siis ei oleks neist ükski teadnud, mis on nende kohustused ja vastutus. Tänaseks on Eesti energeetikaalased seadused tublisti edasi arenenud, Eesti Energias toimivad struktuuriüksused eraldi, loomisel on eraldi juriidilised isikud põhivõrgu ja jaotusvõrgu ettevõtjate näol.

Elektrituru toimimise seisukohalt on suurim probleem see, et Eesti Energia kontserni juhtkond võib mõjutada võrguettevõtjate otsuseid, kui need on vastuolus kontserni ärihuvidega. Teiseks valdavad võrguettevõtjad elektriturul olulist infot, mida tootjad ja müüjad peaksid saama kasutada ühtmoodi. Ja kolmandaks: tahes-tahtmata on monopoolse ettevõtte tegevus oma kauba turustamisel väheefektiivne.

Suurima ohuna tuuakse võrkude eraldamisel välja kontserni krediidireitingu alanemise ohtu ja sellest tulenevalt intressikulude kasvu. Samas: kontserni krediidireiting on sõltuv tema kõige nõrgema lüli krediidireitingust. Suurima riskiga on elektri tootmise ja müügiga tegelevad ettevõtted, sest nende tegevus on avatud konkurentsile. Põhivõrk ja jaotusvõrk on oma loomult loomulikult monopolid, ka tulevikus on valdav osa tarbijatest seotud sama võrguettevõtjaga. See annab aluse väita, et põhivõrgu ja jaotusvõrgu krediidireitingud peaksid Eesti Energia kontsernist eraldumisel hoopis paranema, sest neid ei mõjuta siis enam elektritootmist ja müüki mõjutav tururisk. Arvestades järjest suurenevat vajadust just võrkudesse investeerida, võiks nende ettevõtete eraldamine kontsernist alandada ka laenuintresse, mis omakorda alandaks võrguteenuse hindasid.

Ülejäänud Eesti Energia kontserni krediidireiting põhivõrgu ja jaotusvõrgu eraldamisel kindlasti langeb. Elektri tootmise ja müügi puhul määrab ettevõtte edukuse võime oma toodangut turul müüa. Analüüsides naaberturgudel toimuvaid protsesse, võib väita, et Eesti Energia elektri müügipotentsiaal paraneb aasta-aastalt. Ka Eesti elektriturul kasvab tarbimine pidevalt. Seega peaks uute jaamade rajamine ja vanade renoveerimine olema atraktiivne ka Eesti Energia jaoks. Selleks tuleb aga muuta suhtumist klientidesse. Konkurentsi teke elektrimüügi valdkonnas annaks impulsi ka Eesti Energiale oma kliendisuhete ülevaatamiseks ning selle kaudu elektritootmisesse tehtavatele investeeringutele garantii tagamiseks.