Karl Ast-Rumor – eilne eurooplane

E esti Vabariigi tänavuse aastapäeva paiku ilmus kordustrükis Karl Ast-Rumori mahukas mälestusteraamat «Aegade sadestus», mida lugedes saame kaasa teha seiklusrikka rännu 19. sajandi lõpu Petserimaalt 1905. aasta Vene revolutsiooni järgsete vangistuste ja meeleoludeni. See on ajastu, mis edasise Eesti omariikluse tekkeks on mitmeti määrav ja Rumori kujunemisteed kaardistavad mälestused sellest on ühed haaravamad.

Friedebert Tuglase kaasaegsena nii sünni- kui surma-aasta kattumiseni 1886–1971 oli Rumori vooruseks olla tolle ajastu keskmes sündmuste vahetu tunnistajana. Teatmeteostes pakutavad eluloolised andmeid Asti kohta tema elukäigu siiruviirulisust teades kõlavad seetõttu liigagi kiretult.

Mitu rolli

Laenakem mõned read hoopis Asti 1940. aasta 10. augustil suursaadik Johannes Kaivile saadetud Eesti olukorda ja ennast tutvustavast kirjast: «Elukutselt kirjanik ja ajakirjanik. Kuni 1933. aastani kõigi Eesti Riigikogude liige. Wene-Eesti sõja ajal töö- ja hoolekande minister.

Pärast kommunistide mässu portfellita minister. 1933.–1939. aastani rändaw ajakirjanik kõigis Euroopa pealinnades, P.-Aafrikas, Indias, Jaapanis, Hiina sõjas jne. Wiimane kolmteistkümmend kuud presse-atashee Stockholmis. Sellest nähtub, et ma paadialune pole ja ka mitte kommunist.»

Ajakirjaniku ja poliitikuna tuli Astil paratamatult valida maapagulase saatus. Lahkumine 1941. aastal Rootsist, kus ta alates 1939. aastast oli täitnud Eesti Vabariigi pressiatašee kohuseid, kujunes ühtlasi lõplikuks lahkumiseks rebenevast Euroopast.

Koledaid kataklüsme ennustades oli Rumor juba varem soovitanud Tuglastel asuda Soome ja veel 1950. aastal püüdis virgutada Rootsis elupaiga leidnud Gustav Suitsu ümber asuma Ameerikasse. Uut tormi kartes nägi Rumor vaimusilmas senisegi Euroopa hävimist.

Kuni 1958. aastani töötas ta Eesti konsulaadis Brasiilias Rio de Janeiros, asudes seejärel Kanadasse Montreali. Alates 1961. aastast elas Rumor New Yorgis, kus on kirjutatud ka «Aegade sadestus», mille kaks köidet ilmusid Lundis 1963. ja 1965. aastal.

Nüüdne uustrükk sisaldab ka lõpetamata jäänud mälestuste peatükke, mis trükivalgust nägid postuumselt Tulimullas, ja Ülo Tontsi saatesõna memuaaride tekkeloost.

Memuariste nii sageli kimbutav aja- ja paguluses ka paratamatu materjalinappus faktide kontrollimisel sai seega osaks ka Rumorile. Ent tänu üsna varajasele kavatsusele kirjutada «kolm köidet mälestuste wara» on suur osa sellest ometi ka tehtud.

Mõneti võis memuaaride kirjutamise kava virgutada ka üks Asti enda varasem teos: tõenäoliselt 1943. aastal New Yorgis ilmunud raamat «Kahe tule vahel», mille kirjaniku kõrgeski eas vitaalne õetütar Marta Mälberg Eestis paari aasta eest uuesti trükkida lasi.

Mõlema nime kasutamine «Aegade sadestuse» kaanel on õigustatud: autori eesmärk oligi kirjeldada lapsepõlve «ilukirjanduslikus soustis», nagu ta kuskil on väljendanud.

Veidi mõtlemapanev, et mitte öelda vaidlema ärgitav on Rumori nimetamine optimistiks Ülo Tontsi saatesõnas.

Miks optimist? Ehk seetõttu, et tema usk paremasse tulevikku on ajuti sama kirglik kui tema uskmatus ja veendumus asjade üha enam halvemuse poole suunduvuses?

Või olen liialt kinni tema sõjaaegsete ja -järgsete kirjavahetuste meeleoludes?

Pigem skeptik

«Kahe tule vahel» eessõnas võrdleb Ast 1905. aasta revolutsiooni sotsiaaldemokraatlikku elevust ja usku paremasse tulevikku, mida ei suutnud maha vaigistada tsaariaegne vanglakaristuski, II maailmasõja aegse maapaomeeleoluga, ja jätkab: «Nüüd pole mul enam seda usku. Igatahes mitte enam lähemalt eelseisvate aegade jaoks. Sõja tihenev pimedus on tapnud selle usu, masendades meelt tuhat korda raskemalt, kui ühegi vangikeldri lagi. Ülbus meie ümber: too raadio valjuhääldajate trotsiv võlts, too agitatsiooniagentuuride lömastav vale, too sala-diplomaatia kuristikkude pimestav mõistukõne ja kõige pealt too kuulmatu vägivald, millesse on laskunud praegune aeg – kõik too on väga halvaks ennustuseks inimkonnale.

Ei ole tõeksvõetav, et sellest valest ja vägivallast saaks sündida aus ja vaba maailm.»

Samas näib Rumor aga kogu oma elu jooksul heitlik: kirjanik ja ajakirjanik, revolutsionäär ja diplomaat, Rumor ja Ast, ateist ja kuldlinnu ihaleja, Euroopat ja muudki maailma näinud rännumees, kes aga möönab enesel vene hingelaadi mõjusid.

Kuid miks eurooplane, ja miks just eilne eurooplane?

Meelde on sööbinud üks Karl Rumori hilisnovell, milles tegelane jõuab oma jalutuskäigul mälestusteraamatu «Eilne maailm» autori, koos abikaasaga Brasiilias vabasurma läinud Stefan Zweigi mälestuskivi juurde. See ei ole juhus.

Ent selle seose paratamatuse põhjendamine on juba teine, kaasaja ajalootunnetusega eurooplase arutlusteema.

Tagasi üles