Plekid kodulinna palgel

Vikerraadio «Rahvateenrite» saates nimetati Tartut Eesti kõige räpasemaks ja vähem arenevaks linnaks. Ei oska küll öelda, mis rahvateenritele teiste linnadega võrreldes nii kole võis tunduda, kuid eks igaüks vaata seda, mida ta näha tahab.

Ja otse linna südames on tõesti vähemalt kaks karjuvat objekti: kolmeaastane suur auk kaubamaja ja turuhoone vahel ning aastaid lagunev endise kino Ateena ja restorani Volga hoone otse ülikooli peahoone kõrval.

Kuuldavasti pidavat auk suve jooksul kaduma ja selle asemele kerkima järjekordne kaubanduskeskus.

Häving kõigi silme all

Kui sellest saab samasugune plekist sõrestikehitis, nagu neid on juba täis pool Eestit, siis ei lähe kaua. Aga muidugi ei maksa siit oodata silmailu ega arhitektuuriväärtust.

Nii ilust kui ka väärtusest saab aga rääkida ülikooli (ja teiselt poolt esindushotelli London) õnnetu naabri puhul, mis oma «Restoran Volga» sildiga juba kuus või seitse aastat peibutab turistide fotoobjektiive. Viisakad võõrad ei tee sellest juttu, kuid teevad oma järeldused.

Raske on endal mõista või teistele selgitada, miks muinsusväärtusega hoone hävib kõigi silmade all ainuüksi seetõttu, et kõik riigi- ja linnainstantsid on võimetud Püha Bürokraatia ees, mis väidetavalt võlausaldajate huve kaitstes ei luba pankrotipesa kinnisvara puutuda kellelgi peale loodusjõudude.

Kuid loodusjõud muudavad ka kinnisvara varsti väärtusetuks.

Ometi on tegemist linna kauneima kinosaaliga, mille ruumikad kahe korruse fuajeed võimaldaksid ka näituste korraldamist, rääkimata sellest, et nüüd ometi saaks Ferdinand Sannamehe alastifiguuridega friisi täies ilus avada.

Enamiku nõukogude ajast oli see mäletatavasti häbelikult drapeeringute alla peidetud. Nüüd on kunstiteosed juba aastaid kütmata ruumis

Hüljatud Puškin

Viis aastat tagasi, kui maailm tähistas Aleksandr Puškini 200. sünniaastapäeva, tahtsid slaavi kultuuriringkondade esindajad teha kodulinnale kingitust. Nii oleks poeet büstina jõudnud linna, mis oli koduks Tatjana Larina kujutamiseks inspiratsiooni andnud Maria Moierile ja ajutiselt paljudele tema sõpradele ning kuhu ta ise korduvalt pääseda püüdis.

Raadi mõisast aga pärines Puškini imekauni naise Natalia sama veetlev kui kergemeelne vanaema, sündinud Ulrika von Liphardt; jätnud maha abikaasa ja pisitütre, põgenes ta kodust abielus husaariohvitseriga, kes tast peagi tüdis ja koos vastsündinuga, kellest sai Puškini ämm, oma seadusliku naise tõeliselt emaliku hoole alla jättis.

Puškini mustanahaline vaarisa teatavasti elas Eestis 30 aastat ja Toompea komandandimajas on sündinud tema vanaisa.

Tartust sai alguse Puškini luule tutvustamine saksa lugejale. Uut etappi puškinistikas aga tähistas 20. sajandi suurima tartlase Juri Lotmani elutöö.

Tookord Puškini büstile, mis on kujur V. Netšvolodovi üks parimaid töid ja mille eest talle hüvitati vaid materjali kulu, kohta ei leitud. Esialgu seisis see Puškini gümnaasiumi garderoobis ja praegu saalis, sest on mõeldamatu paigutada seda kooli seina või spordiväljaku ja linna liiklusarteri Riia tänava vahelisele ribale, nagu pakkus monumendikomisjon.

Poeedil on Tartusse asja

Praegu on päevakorras ülikooli raamatukogu esise ja ümbruse uus planeering. Vahest tasuks uuesti kaaluda esialgset mõtet paigutada see 2,3 m kõrgune (koos graniitalusega) pronksbüst Tartu tähtsaima kultuuritempli juurde, kuhu kuuldavasti kavandatakse teisigi kujusid.

See ei läheks linnale ega riigile midagi maksma, kannaks aga positiivset kultuuride integratsiooni sõnumit.

6. juunil on Puškini 205. sünniaastapäev. Kindlasti on tal Tartusse rohkem asja kui Oscar Wilde’il.