Eesti kultuuri Suur Üksiklane – kaua veel?

Tiina Lokk leiab, et ükski postsotsialistlikest riikidest pole lasknud oma levi ja filmitootmise süsteemi sedavõrd põhjalikult laguneda kui meie.

Kunagi 1960ndate lõpus kirjutas Lennart Meri oma krestomaatilise artikli «Suur üksiklane». Üksiklase rollis polnud toona ei miski muu kui eesti film. Miks? Sest eesti film oli erinevalt teistest kultuurivaldkondadest ainsana Moskva otseses alluvuses. Moskva otsustas, mis läks käiku ja mis ei läinud. Moskva finantseeris filmitootmist ja -näitamist.

Paljud teemad ja probleemid, mille kajastamisega tegelesid eesti teater ja kirjandus, olid filmikunstis Moskva ideoloogilise diktaadi tõttu välistatud. Eesti film proovis rääkida päevakajalistest probleemidest mõistukeeli, ajalooliste paralleelide abil, või oli sunnitud lihtsalt valetama.

Eesti kultuuri jaoks oli eesti film juba siis viies ratas vankri all – normaalne vereringe ei funktsioneerinud, filmikunst oli pigem tõrjutud kui soovitud seisundis. Meri unistas sellest, et eesti film toodaks üleliidulisest alluvusest vabariiklikku ja integreeritaks Eesti kultuuripilti.

Siis oli see ilmselgelt võimatu. Võimalikuks sai see alles 1990ndate alguses Eesti iseseisvumisega, mil Moskva oli sunnitud koos kõige muuga vabaks laskma ka eesti filmi.

Soovimatu jõulukink

Tundus mulle juba siis ja enamgi veel tagantjärele, et meie kultuurisituatsioon polnud selleks valmis vaimu ega võimu tasandil. Eesti riigi kultuurieelarves polnud iialgi olnud lahtrit FILM. Pigem oli see nagu soovimatu jõulukink, mille üle küll näiliselt rõõmustati, aga ei osatud midagi peale hakata.

Varad alates materiaal-tehnilisest baasist ja lõpetades kinnisvaraga parseldati maha – nii privatiseeriti eesti film sisuliselt 24 tunniga. Kõige rumalam ja läbimõtlematum oli valitsuse tasandil kõlanud postulaat, et filmikunst ja kino peab ennast kõikidel tasanditel ise majandama. Eeskuju Ameerika näol oli ju olemas...

Paraku ei saanud film siis, ei saa praegu ega tulevikuski ennast turumajanduse reeglitele vastavalt ise ära majandada, sest 1,4-miljonilise elanikkonnaga Eesti riik ei ole turg, mis looks eeldused tootmiskulude tagasisaamiseks.

Viimane oleks aga esmaseks eelduseks, et me võiksime rääkida iseseisva filmitööstuse võimalikkusest. Isegi sellised suure siseturu ja arenenud filmitööstusega riigid nagu Prantsusmaa ja Saksamaa ei ole mitte kunagi rääkinud ega seadnud eesmärgiks oma filmide 100% kommertsiaalset tasuvust.

Jättes kõrvale kõik majanduslik-tehnilised aspektid, miks ollakse kogu maailmas valmis filmitegemisele peale maksma, tuletaksin meelde üht selget ja lihtsat tõde – film on ja jääb kõige võimsamaks massiteadvuse kujundamise meediumiks.

See on ka põhjuseks, miks paljudes riikides on film kahe ministeeriumi – välis- ja kultuuriministeeriumi – haldusalas. Meeldigu see või mitte, aga riigid, kus on arenenud filmikunst, suudavad ennast maailmas oluliselt paremini teadvustada kui need, kus seda ei ole.

Filmikunst on ka üks Euroopa Liidu kultuuri- ja välispoliitika prioriteete. Praktiliselt ainukese riigina Euroopas on Eesti see koht, kus seda tänase päeva seisuga ikka veel ei mõisteta. Mitte ükski postsotsialistlikest riikidest ei ole lasknud oma levi- ja filmitootmise süsteemi sedavõrd põhjalikult laguneda kui meie.

Totaalne alafinantseeritus

Eesti film on jäänud tänini eesti kultuuri suureks üksiklaseks. Valitsuse tasandil ei ole praktiliselt kunagi analüüsitud filmikunsti võimalusi ja vajadusi, üritatud paika panna normaalset arengustrateegiat.

Ka raha eraldamisel pole meil iialgi lähtutud süsteemi terviklikest vajadustest (haridus, tootmine, levi, kinod), pigem on siin valitsenud mõttemall, et päris ilma jätta ei sobi, no anname siis midagi näpuotsaga ja formaalselt.

Eesti Vabariigi algaastail sai eesti film tervikuna kolm (!) miljonit krooni, samal ajal kui teatri osaks langes enam kui kümme korda suurem summa. Samas ei olnud meil selleks hetkeks enam isegi seda viletsat tööstuslik-tehnilist baasi, mis nõukogude ajal – see oli maha parseldatud. Euroopa filmifondid olid Eesti ees lukus ja eesti film ise maailmas tundmatu. See, et meie film elas selle perioodi üle ja jäi ellu, kuulub imede valdkonda.

Praegu saab eesti film riigilt umbes 35 miljonit krooni aastas, mis on umbes 1/3 arenguks ja toimimiseks vaja olevast summast. Vaevalt, et ma palju eksin, kui ütlen, et ka praegu on vahe teatriga, kui juurde liita investeeringud ja hoonete kapitaalremondi summad, taas umbes kümnekordne...

Miks ma võrdlen filmi just teatriga? Sellepärast, et omal ajal oli teatrile (kohalikust eelarvest) ja filmile (üleliidulisest eelarvest) eraldatav toetus enam-vähem võrdne, ka on mõlema kultuurivaldkonna toimimismudelites palju sarnast.

Minu jutu mõte ei ole selles, et eesti teater on ülefinantseeritud, vaid selles, et eesti film on katastroofiliselt alafinantseeritud. Ainuüksi Vanemuise teatri toetus on suurem kui kogu Eesti filmisüsteem tervikuna.

Järjekindel riiklik kultuuripoliitika teatri valdkonnas on meile andnud heas seisus olevad, rohkem/vähem renoveeritud teatrimajad. Eelmisel aastal mängiti Eesti teatrites kokku 500 lavastuse ringis, neist 165 (!) olid uuslavastused. Meil on hästi toimiv teatrikool. See kõik on normaalne eeldus arenguks ja tippude tekkimiseks.

Haridus ei huvita

Millised on olematu kultuuripoliitika tagajärjed eesti filmi ja kino jaoks?

1. Filmitootmiseks tarviliku materiaal-tehnilise baasi puudumine. Seetõttu ei ole ka välisstuudiod huvitatud, et siit teenust osta. Meil on pakkuda neile ainult Tallinna vanalinn ja käputäis heal tasemel tööjõudu... Samas oleks just välisvõttegruppide teenindamine aidanud säilitada tehniliste töötajate professionaalsust ja tootnud järelkasvu.

Hetkel on meil mitme eriala defitsiit: puudus on helirežissööridest, operaatori assistentidest jne. Me ei olekski suutelised seetõttu tootma aastas enam kui kolm mängufilmi...

2. Eesti Filmi Sihtasutus on deklareerinud, et tegeleb ainult filmiprofessionaalide koolitamisega, lähetades neid osa saama erinevatest erialastest seminaridest ja kursustest, baasharidusega ehk sellega, mida peaks idee poolest jagama pedagoogikaülikool, tuleks selle arusaama järgi tegelda haridusministeeriumil.

Mis siis, kui viimane aga ei oska ega tahagi sellega terviklikult tegeleda? Initsiatiiv peaks siin ikkagi tulema eelkõige filmiinimeste keskelt. Objektiivne tõde on seegi, et tänapäevase filmiharidussüsteemi loomine on sedavõrd spetsiifiline, et haridusministeeriumilt oleks palju seda ka nõuda, rääkimata sellest, et filmiharidus kuulub maailma viie kallima hariduse hulka...

Paiguti näib, et oleme olukorras, kus ma kahtlen, kas meil antav filmihariduse baastase üldse võimaldabki rääkida väljaspool Eestit professionaalses keeles. Taas ei tõuse minu käsi viskama kivi nende inimeste kapsaaeda, kes sellega on kõigele vaatamata püüdnud tegeleda. Nad on andnud vastavalt võimalustele oma parima ja pole nende süü, et on tekkinud olukord, mis põlistab poolprofessionaalsust.

Filmiharidus kui selline pole mitte kunagi huvitanud tõsiselt ühtki kultuuri- ega filmipoliitikut. Euroopas on aga filmiharidus üks osa kohustuslikust kooliharidusest.

3. Meie filmilevi on maailma mõistes olematu. Terve Eesti peale kokku on vähem regulaarselt töötavaid kinoteatreid kui Tallinna-suuruses Oslos. Eestis võib rääkida ainult ühest toimivast filmilevifirmast, see on ameerika mainstream’i levitav ja põhiliselt Finnkinole kuuluv MPDE.

On veel paar väiksemat firmat, aga need lonkavad kord üht, kord teist jalga. Tagajärg – ühekülgne, mitte kedagi rahuldav repertuaar ja väikeste kinode väljasuremine. Ehk mäletate, Eestis oli 1990ndate alguses veel üle 600 kino ja kinopunkti... Milline suurepärane võimalus kinnisvaraäriks!

Kinobuss pole lahendus

Aeg oleks maha istuda ja teiste Euroopa riikide eeskujul välja töötada need regulatsioonimehhanismid, mis arendaksid filmilevi ja aitaksid taastada lagunenud kinovõrku. Sedagi tuleks teha nii lühi- kui kaugemas perspektiivis. Kultuuriministeerium on selle küll enda sõnutsi kuulutanud üheks oma prioriteediks, kuid üles ehitatakse hoopis tõelist Potjomkini küla...

Kinobuss oli oma sünnihetkel geniaalne idee, mis kõigi normaalselt mõtlevate inimeste meelest oleks pidanud juhtima kultuuripoliitikute mõtted sellele, et midagi on väga viltu, kui me oleme 21. sajandil sunnitud sõitma bussiga mööda Eestimaad ja tõmbama üles valge lina, et näidata, mis on kino.

Kas pole imelik, et meil võetakse kinobussi kui lahendust, mattes sellesse suuri summasid. Vähe sellest, me oleme asja üle sedavõrd uhked, et saadame kinobussi ka välismaale eesti filmikultuuri esindama. Tänapäeval näidatakse sellisel moel kino vaid Indias ja Hiinas, ehk veel mõnes seda tüüpi riigis...

Kõigele sellele vaatamata ootab Eesti filmivaataja endiselt imet, kui tegemist on kodumaise filmiga. Paraku jääb ime enamasti sündimata. Sest 35 miljonit on just selline summa, millega ei ela ega sure. See tekitab ainult hüsteerilist tõmblemist ja inetut, isiklikul tasandil kemplemist.

Kunstniku asemel ärimees

Filmi sihtasutus kurdab, et pole piisavalt häid ideid, millest filmi teha. Ei saagi olla, sest süsteem on vaesuse ja eksistentsivõitluse tõttu muutunud juba ammu kinniseks igale süsteemivälisele katsetajale.

Selleks, et tekiksid tipud, peab olema mäestik. Peab olema võimalus riskida. Ilmar Raagil on õigus, statistika näitab tõesti, et alles igal kümnendal filmil on eeldus teenida tagasi oma kulutused, nii nagu sedagi, et iga kümnes film võib olla ka kunstiline õnnestumine.

Äärmiselt ohtlik oleks aga Eesti-suguses väikeriigis panna film sõltuvusse kassaedust, tõmmates nagu muuseas võrdlusmärgi raha ja kunstilise kvaliteedi vahele. Ometi tundub mulle, et Eestis on kunstnik üha rohkem asendumas ärimehega.

Kui me tahame, et eesti film ei tekitaks enam haiglaslikke ekstsesse, tuleks võtta see kultuuripoliitilisse fookusesse ja mõelda selle üle, kuidas oleks strateegiliselt kõige õigem integreerida seda üldisesse kultuuripilti ja vabastada lõpuks Suure Üksiklase staatusest. Sest mida aasta edasi, seda kulukamaks läheb kultuuripoliitiliste vigade likvideerimine.

Muidugi, me võime ju olla esimene riik, kes oma filmi ja kino likvideerib, aga mis siis, kui muu maailm ei oska seda vääriliselt hinnata? Võib tekkida koiliblika efekt – nimelt arvas too kapist välja lennates ja käteplaginat kuuldes, et on nii ilus...