Kommentaar: Võimuiha

Hiljuti esile kerkinud sise- ja justiitsministri vaheline vaidlus jälitustegevuse kontrolli üle riigis on tervitatav. Tõsi ta on, kogu valdkond vajab kiiremas korras korrastamist. Aga justiitsministri vankumatu soov allutada kogu riigi kriminaalluure endale loob pretsedendi, mis jääb ootama kogu jälitustegevuse koondumist ühte superministeeriumisse. See võib küll lihtsustada juhtimist, kuid nagu maailmapraktikas korduvalt juhtunud, on võimuliialdused sellesse skeemi sisse programmeeritud.

Hetkel on Riigikogu menetluses ka telekommunikatsiooni seaduse muutmise seadus, mis annab Eesti eriteenistustele esmakordselt ajaloos võimaluse viia läbi rahvusvahelisel tasemel ja tänapäevasel moel eritoiminguid virtuaalsetes ja GSM-võrkudes. Seaduse rakendamine on hädavajalik, sest Eesti osalemisel NATO ja ELi struktuurides on vaenulike riikide huvi meie ametnike ja poliitikute vastu suur ja selle seadusega tekib Eestis ka kuritegelike kaupade vahendajatele uus, tunduvalt keerulisem keskkond. Eesti on õigel teel.

Peamine probleem on siiski selles, et soovides anda kogu eritoimingute eelkontrolli prokuratuurile, koondatakse automaatselt kõigi jälitusasutuste tehnoloogiliste eritoimingute risk informatsiooni lekkeks ja kontroll selle vältimise üle ainult ühte asutusse. Kui prokuratuur kontrollib kõiki, kes kontrollib prokuratuuri?

Riigi ülesanne on kaitsta oma ametnikke ning põhimõte, mille järgi ei koondata kunagi absoluutset võimu ühelegi ametkonnale, tuleneb teadmisest, et riigil ei ole õigust panna ametnikku olukorda, kus ta võib jääda ootamatu kuritegeliku surve alla kontrollimatu võimu väärkasutamiseks. Riski tuleb hajutada isegi siis, kui ametkond või isik ise seda ei soovi.

Eeldatavalt 1. juulil rakenduva kriminaalmenetluse rakendusseaduse järgi saab prokuratuurist sisuliselt kogu kriminaalmenetluse juht ja kontrollija. Prokuratuuril saab olema kogu võimutäius, et teostada kontrolli ja langetada otsuseid ükskõik millises menetluse etapis.

Soovides anda prokuratuurile ka eritoimingute läbiviimise eelinformatsioon, kiputakse rikkuma otseselt uurija sõltumatuse printsiipi ja suurendatakse bürokraatiat eritoimingute lubade hankimisel. Sellega pärsitakse erinevate jälitusametkondade võimekust operatiivselt tegutseda ja suurendatakse ohtu võimalikeks võimuliialdusteks prokuratuuris. Samuti ei ole täna teada prokuratuuri võimekus eritoimingute lubade taotlust reaalselt hallata.

Uus telekommunikatsiooni seadus ja selle rakendamist võimaldav tehnoloogia annab prokuratuurile absoluutse ja sõltumatu järelkontrolli eritoimingute üle. Nõudes endale ka eelkontrolli võimalust jälitusametkondade erandtoimingute üle, nõutakse ühe organisatsiooni kätte absoluutset võimutäiust. Õigustatud on soov tõhustada jälitustegevuse järelevalvet, kuid selle varjus ei saa võimu koondada ühte ametkonda.