Kommentaar: Hongkong: ühe muinasjutu lõpp?

Kadunud Deng Xiaoping, Hiina reformide «peaarhitekt», tuli 22. juunil 1984 Hongkongi esindajatele peetud kõnes esimest korda välja «üks maa, kaks süsteemi» teooriaga. Möödunud nädalal HRV Rahvasaadikute Kongressi alalise komitee poolt vastu võetud seisukohas, mille järgi jääb ainuõigus otsustada Hongkongi poliitilise süsteemi reformide üle alatiseks Pekingi keskvalitsusele, mitte hongkonglastele, kuulevad paljud selle eksperimendi matusekellade helinat.

20 aastat tagasi, mil läbirääkimised Suurbritanniaga Hongkongi Hiinale üleandmise küsimuses olid alles algamas, pidi «üks maa, kaks süsteemi» loosung hajutama hongkonglaste ja kogu maailma kahtlused Kaug-Ida ärimetropoli tuleviku suhtes.

Hongkongile lubati, et vähemalt 50 aasta jooksul pärast üleandmist, mis sai teoks 1. juulil 1997, ei muudeta tema sisemist süsteemi, talle jääb endist viisi õigus arendada enda äranägemist järgi oma majandust, säilitada oma raha, sõlmida iseseisvalt majandussidemeid teiste riikidega. Vaid kaitse- ja välispoliitika pidi jääma keskvalitsuse korraldada.

Hongkong sai oma «minikonstitutsiooni», mis pidi tagama tema elanikele kõik demokraatlikud õigused ja vabadused ning järk-järgult andma neile ka õiguse valida vabadel valimistel parlament, kohalikud omavalitsused ja eriadministratiivpiirkonna tegevjuht.

Just viimases osas aga hakkas «üks maa, kaks süsteemi» eksperiment kahe jalaga lonkama juba algusest peale. 60-kohalisse parlamenti võisid hongkonglased eelmistel valimistel 2000. a otse valida vaid 24 liiget, ülejäänud valisid keskvalitsuse range kontrolli all moodustatud nn huvigrupid. Selle aasta septembris võib rahvas otse valida küll juba 30 saadikut, kuid hongkonglased pole valimisreformi sellise aeglusega rahul, ja nõuavad, et 2007. aasta valimistel saaksid nad otse valida kogu parlamendi.

Samuti nõuavad nad, et võiksid otse valida tegevjuhi, kelle praeguse korra kohaselt valib 800-liikmeline spetsiaalne valimiskogu, kuhu peale parlamendiliikmete pääsevad vaid keskvalitsuse poolt heaks kiidetud usaldusväärsed nn huvigruppide esindajad, ja kinnitab ametisse keskvalitsus.

Algusest peale on seda positsiooni täitnud hongkonglaste seas äärmiselt ebapopulaarne Tung Chee-hwa, kelle praegune ametiaeg saab samuti ümber 2007. Teda süüdistatakse Hongkongi huvide eiramises Pekingi kasuks, sõnavabaduse piiramises ja eelkõige nõrgas majanduspoliitikas, mistõttu linnriigi majandusnäitajad üha halvenevad ja kinnisvarahinnad langevad.

Pekingil hakkas punane tuli eriti närviliselt vilkuma pärast mullu 1. juulit, mil pool miljonit inimest tuli Hongkongi tänavatele protestimaks Tung Chee-hwa poliitika vastu ja nõudmaks demokraatlike reformide kiirendamist. Õli valas tulle Pekingile opositsiooniliste vabade demokraatide suhteline edu kohalikel valimistel 2003 novembris.

Demokraatide kasvav aktiivsus viiski selleni, et märtsis toimunud rahvasaadikute kongressi eel tuli HRV esimees Hu Jintao välja ideega, et Deng Xiaopingi «üks riik, kaks süsteemi» teooria vajab tänapäeva olukorrast lähtuvalt «sügavamat analüüsi». Sellele järgnes valitsusjuhi Wen Jiabao interpretatsioon, mille kohaselt «üks riik» on alati esmase, «kaks süsteemi» aga teisese tähtsusega. Läinud nädalal sai see vormistatud poliitilise dokumendina.

Hongkonglased reageerisid Pekingi otsusele nädalavahetusel taas mitmekümne tuhande osavõtjaga meeleavaldusega.