Kurb, kui palju on ümberringi inimesi, kes ei tee ilmselget vahet mõistetel «lavastus» ja «etendus». Ning iseäranis nukker, et neid on mõõdutundetult palju just ajakirjanike seas. Mõned näited. Peamiselt Põhja-Eestis leviv päevaleht kirjutas, et kunagi teatriuuenduse vallas silma paistnud lavastaja tegi eelmisel hooajal vaid ühe etenduse.
Puust ja punaseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadagi, massimeedia on mõjukas, ja teatriinimesedki panevadsel teemal segast. Ühes ajalehes kurtis teenekas näitlejanna, et ta mängib praegu vaid paari etendust ning nendeski on tal kõigest väikesed rollid teha.
Mõlemad kaks väidet on ilmselt eksitavad, ei tahaks kuidagi uskuda, et neil kahel teatraalil õnnestub aastas kõigest kord või paar lava ligi pääseda.
Aga alustagem algusest. Alguses on tekst, näidend. Lavastajal tekib seda lugedes mingi oma uid peenemalt öeldes nägemus ning ta tunneb vastupandamatut soovi seada see uid kuidagi lavale rahvale vaadata. Vahel on muidugi ka nii, et teksti ei olegi uid tekib lavastaja peas niisama, kirjasõnast sõltumatult. Vahel on ka nii, et lavastamissoov polegi ehk vastupandamatu, vaid hoopis vastumeelne, ametikohusest tulenev.
Uid peas valmis mõeldud, asub lavastaja lavastama. Kuu või paar müttab ta näitlejatega proovisaalis, ja kui kõik kenasti korda läheb, sünnib sellest müttamisest lavastus.
Raske on seda sünnihetke täpselt fikseerida, aga kokkuleppeliselt peetakse selleks esietendust, õhtut, kui publik täie õigusega esmakordselt teatrisaali lubatakse.
V ahel läheb lavastajal nii kehvasti, et esietendus jääbki ainsaks etendumiskorraks ehk etenduseks lihtsalt ei leidu teist saalitäit publikut, kes lavastust näha tahaks.
Mis on selle loo moraal? Kui Mati Unt lavastab praegu Sadamateatris Andrus Kivirähki «Romeot ja Juliat», siis see, mis aprillis loodetavasti valmis saab, on lavastus. Mitte aga etendus, nagu mõnedki sulesepad seda ilmselt nimetama hakkavad.
Etenduse mõistet on asjakohane tarvitada siis, kui lavastust mängima hakatakse: täna õhtul on üks etendus ja homme või järgmisel nädalal juba järgmine.
Aga lavastus on ikka üks ja seesama, ehkki etendusest etendusse lavastus muidugi muutub ja täieneb.
Saigi puust ja punane.