Eesti humanitaarid paadipõgenikeks?

Valter Lang
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Seni kuni Euroopa pole välja töötanud oma tsiteerimisindeksit, tuleks peatada Eesti humanitaaride hindamine tsiteeritavuse alusel, kinnitab Valter Lang.

Endel Lippmaal (PM 12.04) on tuline õigus, kui ta rõhutab tsiteeritavuse tähtsust teadlaste töö kvaliteedi hindamisel. Lihtne on mõista seost originaalsete ideede ja tsitaatide arvu vahel.

Hoopis keerulisem näib olevat aru saada, et isegi kui mõõta tsiteeritavust «arvuti objektiivsusega», jääb tulemus kaugele universaalsest ja objektiivsest, rahaga võrreldavast mõõdupuust. Eriti siis, kui jutt käib humanitaarteadustest ja ISI (Institute of Scientific Information) süsteemist teatud ajakirjade väljavalimisel.

Teadusväljaannete maastik humanitaarteaduste alal on maailmas sedavõrd avar ja mitmekesine, et need 1080 ajakirja, mida ISI näiteks 1999. a arvestas, moodustavad üksnes väikese nurgakese jäämäe veepealsest osast. See maastik on adekvaatselt hõlmamatu. ISI valik on küll üks viis seda hõlmata, kuid paraku suhteliselt ebaõnnestunud ja väljaspool USAd kasutuskõlbmatu.

ISI süsteem arvestab üksnes teatud väljaselekteeritud ajakirjades esinevaid viiteid. See on aga tühine osa kõikidest «ringluses» olevatest viidetest humanitaarias.

Nii ISI tööprintsiip kui ka selle Ameerika-kesksus on juba mõnda aega ärritanud humanitaare kõikjal maailmas, eriti Euroopas. Seetõttu võttis Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste alaline komitee hiljaaegu vastu otsuse panna alus oma tsiteerimisindeksile, mis arvestaks nii ajakirju, sariväljaandeid kui ka monograafiaid. Kuuldavasti on isegi ISI lubanud seda indeksit täies mahus arvestada.

Euroopa indeks

Euroopa indeksi loomist otsustati alustada ajakirjadest, sest humanitaarias on see kõige väiksem ja kergemini hõlmatav valdkond. Ka Eesti esitas nimekirja meil ilmuvatest ajakirjadest, mis võiksid sellesse indeksisse kuuluda. Paraku nõuab Euroopa tasemel asja ajamine teatud aega.

Teen ettepaneku: kuni pole täielikult lõpule viidud Euroopa TF humanitaarteaduste tsiteerimisindeksi koostamine, lõpetada meie teadlaste tsitaatide kokkulugemine. See on niikuinii enesepettus, mis võib välja viia seesuguste absurdsusteni, nagu kirjeldas Rein Raud (EPL 12.04). Rahaküsijate väärtust saab hinnata ka teisiti, kõige pädevamad selleks on ETFi ja nüüd ka TKNi juures tegutsevad erialanõukogud.

Kuidas saada selliseks ajakirjaks või sariväljaandeks, mida arvestaks Euroopa TF (või koguni ISI)? Soliidsed ja arvestatavad ajakirjad ei teki üleöö ja tühjale kohale. On tarvis aastakümnetepikkust sihikindlat tööd, enne kui mõni väljaanne saavutab oma levikus n-ö kriitilise massi ning muutub ahvatlevaks avaldamiskohaks ja lugemisvaraks teiste maade uurijatele.

Suurtel ja rikastel, põliste teadus- ja kultuuritraditsioonidega rahvastel on seesugused väljaanded ammu olemas ja uute tegemine pole suur probleem. Nemad on «teadusturul» eelisseisundis. Väikeste ja vaeste juures arvatakse aga, et teadusraha andmine kogumike üllitamiseks on selle väärkasutamine.

Vajalik stabiilsus

Väljaannete finantseerimisskeemides on vaja stabiilsust. Need ei saa sõltuda toetuste juhuslikkusest või annetajate heatahtlikkusest. See, et paljud meie humanitaarväljaanded – sh Interliteraria, millest praegune diskussioon alguse sai – sõltuvad erinevatest toetustest, ei tee neid veel teisejärguliseks.

Lippmaa seesugune arvamusavaldus on solvav kõigile humanitaaridele, kes on pidanud rinda pistma ajakirjade ja sarjade väljaandmise raskustega.

Õigupoolest on see Eesti teadusfinantseerimise süsteemi häbiplekk, et meie eelretsenseeritavad ja regulaarselt ilmuvad teadusväljaanded peavad maadlema finantsprobleemidega. TA teatud määral mõningaid väljaandeid finantseerib, kuid see on ebapiisav.

Siit minu teine ettepanek: luua fond (olgu siis ETFi ja TKNi baasil või TÜ kirjastuse või uue riikliku programmi näol), mis finantseeriks täies mahus teaduskirjandusele esitatavatele nõuetele vastavaid ajakirju ja sariväljaandeid ning aitaks neid rahvusvaheliselt levitada.

Kuigi enamik meie humanitaarteadusi sai rahvusvahelisel evalveerimisel küllaltki kõrge hinnangu, olen ma kaugel arvamusest, nagu olekski meil kõik suurepärane ja tipptasemel. Konnatiiklust ja nabaimetlemist esineb endiselt. Seda enam on tarvis terad sõkaldest eraldada ning selekteerida väljaanded, mis väärivad keskset toetust.

Humanitaaria võimalused

Võib ju küsida, milleks meil teadusajakirju üldse vaja on. Palju odavam oleks avaldada kõik teadustööd välismaal – las nemad seal maksavad. Lippmaa põhimõte sinna tüüribki: kuna lõplik otsustaja on turg, kus rahaks tsiteeritavus, ja tsiteerimise tõenäosus on suurem kesksetes rahvusvahelistes väljaannetes, siis tulebki tõsiseid ja originaalseid asju ainult seal avaldada.

Ja kui jääb midagi üle ka Maarjamaale, siis seda finantseerigu kultuuriministeerium. Loogika on raudne ning sellele vastata on sama raske kui küsimusele, milleks meile on tarvis eesti keelt, kultuuri, rahvust, riiki.

Teadusmaailmas kehtivad paljud seesugused reeglid nagu päris elus. Turust ja rahast on juba juttu olnud. Ka imperialism näeb teaduses välja samamoodi nagu päris maailmas: suuremad domineerivad ja muutuvad üha suuremaks, väiksemad surutakse kõrvale. Kas eesti teadlasele pole tõesti jäetud muud valikut kui olla imperialismi kahurilihaks? Või siis paadipõgenikuks? Mulle tundub siiski, et humanitaarias on ka kolmas võimalus olemas. Kas sellepärast meid ei mõistetagi?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles