Aprilli alguses tähistas Eesti liikluspolitsei oma 75. aastapäeva, sest just 1. aprillil astus ametisse teadolevalt Eesti esimene liikluspolitseinik.
Eesti liikluspolitseil täitus 75 aastat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Päeval, mida kogu maailm tähistab kui naljapäeva, on Eesti liikluspolitseinike jaoks omamoodi tähendus ametisse astus esimene liikluspolitseinik Anton Arumäe. Tema ülesandeks oli reguleerida liiklust Pärnu maantee ja Estonia puiestee ristmikul seega praegusel Vabaduse väljakul. Teeliiklus ja liikluspolitsei on sellest ajast oluliselt muutunud.
Kiirust silma järgi
Tänane liikluspolitseinik võtab tööle minnes kaasa mitmeid keerulisi seadmeid. Liikluspolitseiniku ametivend kahe ilmasõja vahel kasutas oma tööks enamasti vaid triibulist saua. Liikumiskiirust mõõdeti silma järgi ning uskuge või mitte, politseiniku silmaga mõõdetud kiiruse üle ei vaieldud.
Ajad olid muidugi teissugused, 1922. aastal kehtestati Tallinnas sõiduautode ja mootorrataste maksimaalseks lubatud kiiruseks 25 kilomeetrit tunnis, mõnel tänaval võis sõita ka vaid 15 km/h.
Tänase Eesti autojuhi üks suuremaid hirme maanteel ehk Doppleri põhimõttel töötavad kiirusemõõtjad võeti autode kiiruse mõõtmiseks tarvitusele alles 1950ndatel. Pikka aega mõõdeti kiirust ka stopperiga. Radariavastajat siis ei tuntud. Ka alkoholiga liialdanuid karistati.
Möödunud sajandi esimesel poolel harjuti liikluspolitseinikke enamasti nägema ristmikel liiklust reguleerimas. Autosid oli vähe, valgusfoore ei olnud ning valgeid kindaid kandev mundris mees keset ristmikku mõjus palju efektsemalt kui käed selja peal tänavanurgal seisev ametivend.
Peagi jõuti küll selgusele, et inimressursi selline kulutamine ei ole mõistlik. Politseinikud on üha enam paiksetest patrullpostidest taandunud liikuvatesse patrullidesse. Täna ei ole kasu enam sellest, et politsei ainult kindlates kohtades kontrollib.
Subjektiivse riski külvamiseks ja liiklejate korralekutsumiseks on majanduslikult efektiivsem liikuda ringi ning jälgida liiklejat seal, kus järelevalvet kõige vähem oodata teatakse. Nõukogude ajal põhimaanteid ilmestanud RAI postid on juba suures osas kokku kukkunud.
Load võeti kogu eluks
Alkohol ja autojuhtimine on kooslus, mis on probleemiks tänaseni. Selle pahega võideldi eelmise vabariigi ajal palju karmimate vahenditega kui täna. Roolijoodiku tavapärane karistus oli üks kuni kaks kuud aresti. Kui hästi läks, sai selle asendada rahatrahviga. Juhiluba võeti aga patustanud sohvrilt igal juhul ära ning väga tihti isegi kogu eluks.
Universaalne politseinik
Politseinikul olid eelmise vabariigi ajal kohustused avaliku korra järelevalvest kuritegude uurimiseni, maksude kogumisest kohtuotsuste täitmiseni. Arvati, et mis tahes töö saab kõige paremini ja odavamalt just politsei abiga tehtud. Lõpuks jõuti siiski selgusele, et politseiniku töö on sedavõrd mitmekesine, et efektiivsemalt saab töötada, kui koolitada välja spetsialistid.
Ka tänane Eesti politsei on tihti dilemma ees, kas liikluspolitseid on ikka vaja. Viimase kümne aasta jooksul on praktiliselt kadunud eriväljaõppega liikluspolitseinikud. Elu aga näitab, et nii nagu narkomaaniaga võitlemiseks ja tapjate tabamiseks, on ka liiklusjärelevalve teostamiseks vaja eriväljaõpet.
Liikluspolitseinik on tihti rohkem vihatud kui piirkonnakonstaabel või kriminaalpolitseinik, kuna ta karistab inimesi. Mõelgem aga hetkeks meie liikluskultuurile ning sellele, et seadusvastased teod saavad ikka väiksematest rikkumistest alguse. Politseinikud on inimesed ja võivad eksida, kuid tegelikult on iga inimese karistamise taga ikkagi tema enda eksimus.
Jõudu ja jaksu ausatele ja teotahtelistele liikluspolitseinikele nende raskes töös.
Indrek Sirk on Liiklusõigusõiguse Büroo jurist