Voldemar Namsing peab Eesti Energia hädade põhjuseks ebamajanduslikkust ja juhtimisvigu ning pakub lahenduseks seaduste muutmist.
Eesti Energiat ei päästa hinnatõus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Energia esitas 27. veebruaril energiaturuinspektsioonile järjekordse taotluse tõsta elektri hinda. Ettevõtte kliendileht hirmutas kõikvõimalike hädadega, mis tabavad tarbijat, kui Eesti Energia (EE) lisaraha ei saa. Täpselt sama räägiti meile ka 2002. aasta kevadel.
Kas pärast eelmist hinnatõusu on midagi muutunud? On küll! Elektrikatkestuste hulk ja nende ulatus on suurenenud. Ka Tartus ja Tallinnas.
Viimastel aastatel Eesti Energias tehtud muudatuste ja ümberkorralduste tulemusena valitseb seal kohutav raharaiskamine, tarbija lollitamine, ükskõiksus. Operatiivsusest avariiohtlike olukordade kõrvaldamisel ei tasu rääkidagi. Elektripaigaldiste käit on üles ehitatud põhimõttel elame avariist avariini.
Hästi toiminud käidukorralduse lõhkumise ja ebamõistlike ümberkorraldustega on EE juhtkond oma süsteemi programmeerinud avariide arvu ning ulatuse suurenemise.
Hooldamatus loob ohte
2003. aasta novembris oli Ülenurmel kõrgepingeõhuliini ühendava ja raudtee alla paigaldatud 80-meetrise kaabli avarii, mis jättis 18 tunniks elektrita 4400 inimest.
EE avalike suhete juhi Riina Vändre sõnul viis Ülenurmelt elektri keeruline rike: märja lume ja külmakraadidest tekkinud jäite tagajärjel lülitus kaabel välja. Nii kaabel kui ka seda kaitsev toru oli katki.
Olin selle avarii likvideerimise juures ja seetõttu saan kinnitada, et nii rumalat põhjendust kaabli purunemisele kui märg lumi ja jäide osatakse ainult EEs välja mõelda. Kaabel purunes seetõttu, et EEs ei täideta elektriohutusseadust ja Eesti Vabariigi standardit EVS-EN 50110-1:2003 «Elektripaigaldiste käit». Kaabli õigeaegset hooldust, selle isolatsioonitakistuse perioodilist teimimist, ei olnud tehtud.
19. septembril 2003 oli Tartu alajaamas võimsuslüliti avarii, mis jättis kaheks tunniks viiendiku Tartust elektrita. Riina Vändre tõi avarii põhjuseks võimsuslüliti vanuse toodetud 1963. aastal.
Selle töökindla ja suure võimsusvaruga lüliti avarii tegelik põhjus oli aga selle hooldamatus. Nõukogudeaegsete seadmete hooldamatuse tingib peale tahte puudumise ka see, et spetsialistid, kes neid seadmeid tundsid ja hooldada oskasid, on Eesti Energiast kas koondatud või lihtsalt minema aetud.
2002. aasta sügisel avastasime Pallase alajaama juures kaablikaevikut kaevates betoonploki, mis istus uhkelt kõrgepinge kaabli peal. Välja kutsutud EE esindaja tunnistas olukorra tõsidust ja ohtlikkust.
Samas aga tunnistas, et selle avariiohtliku olukorra kiire kõrvaldamine ei tule kõne allagi, sest kehtiva korra kohaselt tuleb töö tellida vähempakkumise korras, see aga võtab mitu kuud aega.
Kaablikaevik aeti uuesti kinni ja nüüd alajaama toitev kaabel ootab, millal vääramatu jõud, mister Külm, kaabli vastu betoonikamakat katki surub.
Omaette teema on Eesti Energiale seadmete ja teenuste ost vähempakkumise korras. Nii näiteks ostetakse kombineeritud arvesteid mitte importijalt, vaid vahendajalt, kes vahendamise eest lisab igale arvesti hinnale mitu tuhat krooni. Arvesteid on aga tuhandeid.
Avariide ja katkestuste kestvust on oluliselt suurendanud üleminek ühepoolsele toitele. Ringtoitest loobumist võimaldavad elektri ostu-müügi tüüptingimused, mille alusel võib pidev katkestus kesta kuni 24 tundi. Selle ajaga võib ehitada uusi toiteliine ja alajaamu.
Mõttetu ümberkorraldus
Suurim arulagedus tehti EEs siis, kui vahetut elektripaigaldiste käitu korraldavatelt juhtidelt võeti ära nende alluvad ja moodustati AS Elektriteenused.
Iga väikseimagi töö tegemiseks tuleb nendel juhtidel see tellida samalt aktsiaseltsilt.
AS Elektriteenused aga on n-ö klassikaline kasumile orienteeritud aktsiaselts, kellel on oma plaanid, tähtajad ja eelkõi-
ge rahalised huvid. ASi Elektriteenused loomisega võeti käidukorraldajatelt ära ülioluline faktor operatiivsus.
Operatiivsuse puudumine avariiohtlike olukordade likvideerimisel ongi tänase Eesti Energia peamine häda. ASi Elektriteenused moodustamisega on tohutult kasvanud tööde maksumus. Seega on loodud olukord, kus parem käsi lüpsab vasakut nii, nagu oskab ja tahab, ehk raha kanditakse ühest taskust teise.
Ministri vastutus
Eesti Energias valitsevat ebamajanduslikkust, ebaefektiivsust ja tarbijate seega riigi huvide eiramist aitavad kinnistada energiaseadus ning elektrituruseadus.
Nii näiteks on elektrituruseaduse järgi võrguettevõtjal, seega Eesti Energial, õigus keelduda võrguteenuse osutamisest ning katkestada võrguühendus, kui tarbija elektripaigaldis ei vasta nõuetele. Seega on EEle seadusega pandud kohustus kontrollida tarbijate elektripaigaldiste nõuetekohasust.
Kes aga kontrollib Eesti Energiat? Riigi esindajana lasub see kohustus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil ning minister Meelis Atonenil.
Amprimaksu abil tahab EE jõuga vähendada tarbitavat võimsust ja samas teha hiigelinvesteeringuid uute tootmisvõimsuste väljaehitamiseks. Aga kellele on neid vaja, kui tarbijat ei ole? Sellise arusaamatu kavatsuse peale vastas minister Atonen, et tema ei sekku Eesti Energia asjadesse.
Nüüd on tal aga plaan lõhkuda EE kolmeks. Juhtimise, suunamise ja kontrollimise asemel on lihtsalt tõmblemine.
Lahendus aga on väga lihtne. Kõigepealt tuleb muuta energia- ja elektrituruseadust ning avada siseelektriturg. Eesti Energiasse tuleb pankurite ja ärijuhtide asemele tagasi tuua elektriinsenerid.
Minister peaks oma lauasahtlist välja otsima ja tolmust puhtaks pühkima 1998. aastal vastu võetud kütuse- ja energiamajanduse arengukava, mis tuleb kohendada tänapäevaseks ning seadusena vastu võtta.