Kui Eesti Kontserdi logo siin-seal nähtavale ilmub, hõljub selle kohal edukuse oreool. Meie tänane vapper ja ilus tegija. Vanalinnastuudio või Eesti Draamateater seevastu ei suuda kuidagi enda ümber nimbusrõngast keerutada ja keegi meist ei kipu neid vaprate ja ilusate seltskonda paigutama. Kuidas on ühel kujunenud nii edukas maine? Millise valemiga?
Kuidas olla ahvatlev?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen kindel, et üheks põhjuseks on Eesti Kontserdi pakutava atraktiivsus või siis selle atraktiivne esitlemine. Või teisisõnu oskus ja võime olla ahvatlev. Ja mitte ainult lootuse ehitamine riiklikule rahastamisele. Nad pingutavad ise ja teevad seda targalt.
Kas ja millist kultuuri ühiskonnas toetatakse, määravad ära väärtushinnangud. Täna sõltub poliitilistest valikutest, kas riiklikku toetust leiab pigem eliit- või massikultuur. Nii kujunebki välja, et ühe valitsuse koosseisu prioriteediks on laulupeod, teise puhul kunst, kolmanda puhul aga hoopiski teatritegevus.
Kõlab lihtsalt, kuid on keeruline. Kultuurivaldkonnad ja -inimesed on aastate vältel elanud õitsvais tingimusis odavad teatripiletid, sümfooniakontsertide täissaalid, toetused kooridele, instrumentide ost kooliorkestritele...
Iseseisvusaeg kinkis kunstiinimestele aga lisaks uuele riigile ka kohustusliku iseseisvuse: fakti, et ellujäämiseks tuleb ise pingutada, mitte teab kust järjekordset toetust oodata. Arusaamine, et see nii ongi, tuleb raskelt.
Pole just palju kultuuriasutusi, mis on uute oludega kohanenud ja endale erasektorist tugevad toetajad leidnud. Riigiasutused jagavad omavahel riigi suhteliselt ahtakest eelarvet. Ning kui satuvad tulema laulupeoaastad või Eurovisioon, tuleb kõigil teistel püksirihma pingutada. Kust paistavad pääseteed?
Lihtne vastus Euroopa Liit, mis toob muutused ka kultuurihalduses; uued seadused ja koostööprogrammid muudavad vaateid ka kultuuri rahastamisele. Riik on sel juhul see, mis aitab kultuuritegijaid Euroopa Liidu programmide ligi, jagab sellekohast teavet ning paneb paika põhimõtted, mille järgi kultuuri toetamine käima hakkab.
Kuid kui tingimused loodud, peab ikkagi iga tegija juba ise edasi hakkama saama. Kindlasti ei toimu aga rahastamispoliitikas kannapöördeid päevapealt. Ning üheski riigis pole ka kunstikaanon püsivalt fikseeritud.
Seetõttu küsimegi sel reedel Tartus toimuval konverentsil: missugune on Eesti riigi jaoks atraktiivne kultuur? Kas see, mida kroonib publikumenu, või see, mille ülim boonus on hiilgav kunstiline tase?
Konverents «Mis on atraktiivne kultuur?» 23. aprillil kell 10 Vanemuise kontserdimajas