Vähemusrahvusest kaasmaalasteks?

Eestlaste ja venelaste ning eesti ja vene keele suhe on ikka veel teemad, mis sütitavad kirgi ning millest on raske objektiivselt rääkida.

Eestlaste ja venelaste kui vähemusrahvuse suhe on Eestis seni olnud pigem tabuteema. Professor Jaan Rossi essee «Meie ja venelased» (PM 17.04) tõstatab mitmeid küsimusi, millest seni ei ole räägitud. Tulised kommentaarid Postimehe veebileheküljel näitavadki, et eestlaste ja venelaste ning eesti ja vene keele suhe on ikka veel teemad, mis sütitavad kirgi ning millest on raske objektiivselt rääkida.

Ka mina ei väida, et suudan olla objektiivne ja distantseeritud. Esiteks olen ma üles kasvanud noores vabariigis. Seega olen väikese rahvusriigi esindaja, kes peab seisma hea selle eest, et eesti rahvas ja eesti keel jääks püsima. Teisalt aga sellepärast, et olen sama palju venelane kui eestlane.

Tahaksin tuua näiteid tänapäeva saksa kirjandusest, kus kerkivad esile sarnased küsimused – kohaliku ühiskonna ja vähemusrahvuste vahelised konfliktid –, millega seisame silmitsi ka Eestis.

Saksamaal elab teatavasti palju türklasi (nad on kõige suurem vähemusrahvuse kogukond Saksamaal, kuid on ka mitmeid teisi). Neid on võõrtöölistena Saksamaale saabunud juba alates 1955. aastast. Enamik on ka jäänud.

Praeguseks on suur osa nendest «saksastunud» (kuigi selle mõiste sisu on väga küsitav). Ise nad ütlevad, et nende näol on tegu saksamaalastega (Deutschländer). Ja sellele ei saa vastu vaielda. Need on inimesed, kes on juba sündinud selles riigis, käinud seal koolis ja kes räägivad saksa keel nagu emakeelt (võib-olla ongi saksa keel nende emakeel).

Paljud noorema põlvkonna mittesaksa päritolu kirjanikud (Feridun Zaimoglu, Vito Avantario, Sener Saltürk jt) protestivad oma kirjutistes selle vastu, et nende teosed ikka veel n-ö migratsioonikirjanduse alla lahterdatakse, et neid endid ikka veel välismaalasteks peetakse. Protesti võib pidada ju õigustatuks, kuivõrd tegu on inimestega, kes on kas Saksamaal sündinud või sinna juba lapsena elama asunud. Saksamaa on nende jaoks riik, kus nad elavad ja töötavad, see on nende kodu.

Feridun Zaimoglu räägib ühes intervjuus huvitava loo sellest, kuidas ta kord linna kultuuriametist näituse korraldamise võimaluste kohta uuris. Sealt vastati talle, et tore, et tulite, meil oligi plaanis välismaiste autorite näitus korraldada. Seepeale kommenteerib Zaimoglu, et ega tal ole ju plaanis välismaist kunsti tutvustada, vaid ikka enda oma.

Kirjanikud üritavad oma teostega lõhkuda eri klišeesid, mis valitsevad türklaste ja getode kohta. Jutustatakse mitmeid lugusid sellest, kuidas n-ö välismaalasi teisiti koheldakse kui sakslasi. Saltürk räägib oma jutus ühest saksa filoloogia tudengist, keda aga ilmselt kunagi kooli saksa keelt ja kirjandust õpetama ei võetaks, kuna ta on rahvuselt türklane.

Ka Zaimoglu juttudest tuleb välja, et olles türklane, oled sa politsei silmis juba kohe kriminaal, ükskõik mida sa teed või ei tee.

Noored autorid toovad väga julgelt, aga ka provotseerivalt välja ühiskonna valupunktid. Nende jutustused peaksid ärgitama mõtlema nii sakslasi kui ka türklasi endid.

Protestitakse ägedalt sõna «integratsioon» vastu. Nagu Jaan Ross oma essees, nii küsivad ka noored kirjanikud Saksamaal: mida tähendab see sõna täpsemalt? Leitakse, et see olevat sakslaste väljamõeldis, millega üritatakse neid, kes sakslastest väliselt eristuvad, oma nägu vormida.

Vito Avantario leiab, et on absurdne loota, et üks türklane või itaallane muutub sakslase moodi. Veidi ülepaisutatult kutsub ta kõiki teisi välismaise päritoluga saksamaalasi mitte üritama olla sakslaste moodi. Ta väidab, et nüüdsest ei blondeerita enam türklaste musti juukseid, ei raseerita itaallaste vohavaid rinnakarvu ega üritata neegritaride lokkis juukseid sirgeks triikida.

Samuti on Avantario arvamusel, et ei ole võimalik ega ole ka vaja lahti saada võõrapärasest aktsendist. Oluline on ju korrektse keelekasutuse tundmine, miks peaks siis end veel «vägistama», et suuta rääkida täpselt nii nagu sakslased.

Integratsiooni nimetab Avantario sakslaste hirmu väljamõeldiseks. Sakslane ei pidavat suutma hakkama saada võõraste mõjudega, võõraste kultuuridega. Ta kartvat.

Loomulikult ei saa kõike, mis need välismaise päritoluga saksa noored kirjanikud kirjutavad, võtta puhta tõe pähe. Kuid alus kirjutamiseks neil siiski on. Ning kindlasti pakub see olukord, mida mõnede tekstinäidete varal kirjeldasin, mõtlemisainet ka meile, eestlastele. Irooniliselt võib öelda, et üks mure on Eestis kindlasti kohe vähem – eestlased ja venelased on väliselt üsna sarnased.