Kevadises Tallinnas kõlas jäine luule

Neljapäeval alanud Põhjamaade luulefestival viis eestlased kokku luulemaailma suurkujudega, kes esitasid esmakordselt oma loomingut Maarjamaa pinnal. Juba neljandat korda ellu kutsutud luulefestivalil võis kuulda luulet Fääri saartelt, Norrast, Rootsist, Venemaalt, Taanist, Eestist ja Soomest.

Põhjamaade luulefestival ärkab igal kevadel ellu Tallinnas, Tartus ja Pärnus traditsiooniliselt ja elujõuliselt. Ilmselgeks põhjuseks tungiv vajadus laadida eelseisva suve ootuses end luuleenergiaga.

Esimene kohtumine poeetidega leidis aset Tallinna vanalinnas, Hobuveskis. Ilmselt ei ole kohavalik juhuslik, sest kes mäletab, see teab, et Hobuveskis mängisid EMA kõrgema lavakunstikooli tudengid kuulsaks luulelavastuse «Mandragora».

Justkui jutu jätkuks astus festivali esmaesinejana lavale «Mandragora» autor Doris Kareva, et lugeda eesti ja seejärel inglise keeles oma luuletusi elust ja jõuetust armastusest.

Põhjamaade luulefestival pole kunagi olnud vaid selleks, et presenteerida pelki fragmente kellegi luulepagasist. Samuti on üritus kohtumispaigaks tõlkijatele ja inimestele, kes selles valdkonnas vähimatki huvi üles näidanud. Tutvustamise kohalt võib vist juba ette reeta, et peagi ilmub eesti keeles ka neljapäeval Hobuveskis esinenud soomerootsi luuletaja Claes Andressoni luulet, tõlkijaks Mati Sirkel.

Minoorsete kitarrihelide saatel astus esimese võõrpoeedina lavale fääri luuletaja Alexandur Kristiansen.

Vestelnud pool tundi enne esinemise algust näitleja Mait Malmsteniga, asusid nad vaheldumisi lugema – Kristiansen fääri keeles ja Malmsten teda toetamas eestikeelse tõlkega. Kristianseni, kes muide on tõlkinud fääri keelde A. de Saint-Exupéry «Väikese printsi», luule on ennekõike poliitilist laadi.

See räägib piiridest maade vahel, mida nihutavad oma korruptiivsetes mängudes poliitikud. Räägib inimestest, kes tegelikult seistes piiride vahel, ei ole ega saagi süüdi olema selles, et naabermaalane pole kaasmaalane.

Veel kirjeldab Kristiansen oma luules looduse hukatust inimtegevuse järel ning inimese eraldumist loodusest ja langemist olmelisuse raharataste vahele.

Üheks markantsemaks esinejaks neljapäeva õhtul Hobuveskis oli kindlasti norra luuletajanna Pia Juul.

Juba ainuüksi tema teoste pealkirjad «Surnud mehe turtsatus» («En død mands nys», 1993), «Kahju» («Skaden», 1990) ja «Spiritus» peaksid meid juhatama sisse ühte ülimalt neurootilise, kuid omamoodi sakraalset hingerahu omava naise maailma.

Koos näitleja-tõlkija Anu Lambiga luges Pia Juul valusat, gootilist ja puhtalt feminiinset luulet, milles põhikomponendid on kahmanud endale «surm», «vaikus», «higematvus» ja loomulikult «sina» ja «mina».

Veel kohtusid publikuga tollel kevadisel õhtul kuulus vene poeet Aleksander Kushner, Bonnieri laureaat Eva Runefelt ja eesti omad luuletajad Aita Kivi ning Mats Traat.

Festival

IV Põhjamaade

luulefestival

6.–8. maini Tallinnas, Tartus

ja Pärnus