Estonia teatrit külastas nädalavahetusel organisatsiooni Opera Europa direktor Nicholas Payne. Payne on alates 1968. aastast töötanud inglise ooperiteatrite ja festivalide juures, sealhulgas Covent Gardeni ja Inglise Rahvusliku Ooperi direktorina. Nendes ametites on tal olnud nii õnnestumisi kui raskeid hetki.
Usalduslik teekond uute ooperite maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis olles vaatas Payne kahte lavastust ja tutvus uuenenud ooperimajaga. Nähtut hindas ta lühiusutluses positiivselt ja oli üllatunud, et «Padaemanda» publiku hulgas oli ka noori ja lapsi.
Sarnaseid tendentse on ta märganud ka Põhjamaades. Inglismaal on ooperipublik siiski majanduslikult kindlustatud klass, kes hiilgab õhtutualettidega.
Euroopa ja ooperikunst
Nicholas Paynei sõnul seisavad Euroopa ooperimajad raskete küsimuste ees. Vähenenud on riigi dotatsioon, ja seda isegi sellises oopeririigis nagu Saksamaa. Ooperimajad peavad senisest enam mõtlema, kuidas oma saale välja müüa ja milliseid kanaleid kasutada piletite levitamiseks.
Selliste majanduslike või tehniliste probleemide lahendamisega tegelebki organisatsioon Opera Europa, kuhu kuulub 75 ooperimaja, kaasa arvatud rahvusooper Estonia. Payne toonitas, et organisatsiooni eesmärk ei ole tekitada üleeuroopalist ooperibrändi, säilima peaks rahvuslik omapära.
Tema sõnul on Euroopa ooperimajadel vaja lisaks majanduslikele probleemidele mõelda ka ooperi olemuse üle. Ooperikunstil on seljataga 400 aasta pikkune ajalugu. Uute ooperite osakaal teatrite repertuaaris on seetõttu vähenenud ja selles peitub oht, et ooperiteater muutub muuseumiks, kus käiakse vaid aplodeerimas.
Ooperikunst peaks Paynei meelest kajastama kindlasti ka tänapäeva probleeme. Tegelikult on see ka laiem muusikaajalooline probleem, sest 20. sajandil oli periood, mil heliloojad pelgasid ooperikunsti, kuid nüüd on nad tagasi pöördumas.
Ka on heliloojad pööranud näoga publiku poole, mitte ei loo kunsti kitsastes kildkondades esitamiseks. Selle liikumise esirinnas seisvat Arvo Pärt, rõhutas Payne.
Ooper kui elav kunst
Opera Europa juht viibis hiljuti Helsingis Põhja-ja Baltimaade ooperite konverentsil ja tema sõnul on repertuaaripoliitikas kõige parem tasakaal Helsingis ja Kopenhaagenis.
«Mulle tundub, et ooperiteatrid on dilemma ees. Majanduslikult on oluline müüa saal välja. Selles peitub oht, et ooperiteatri juhtkond hakkabki lavastusi valima publiku maitse järgi näiteks mängima üksnes «Aidat» või «Figaro pulma». Ei võeta enam riski esitada kaasaegseid teoseid või seni tundmata näiteid ooperiajaloost. Kunstilises mõttes on see stagneerumine,» sõnab Payne.
Soome ja Taani rahvusooperi programmid on Paynei arvates väga huvitavalt üles ehitatud, sest seal tellitakse igal aastal uusi teoseid heliloojatelt üle maailma. «Uue teose esiettekanne on suur sündmus nii ooperiteatri kui publiku jaoks. See tekitab tunde, et luuakse midagi originaalset ja arenetakse edasi.»
Inglase sõnul on siin oluline roll kanda ka ooperiteatri juhil, kes peab repertuaaris leidma tasakaalu. Ooperiteatri repertuaaris peaks olema avastusi ooperiajaloost, teada teoseid, esiettekandeid ja uusi interpretatsioone. Uute lavastuste arv sõltub ooperimaja võimalustest.
Publikuedus ei saa kunagi ette kindel olla see ongi elava kunsti tunnus, ka pakub see tegijatele vajalikul määral pinget. Paynei arvates peab uute teoste tellimisel leidma helilooja, kes suudab tehniliselt kirjutada ooperit, ja siis tuleks leida ka huvitav süee, mis võiks publikut köita.
Tema enda panus selles vallas jääb aega, mil ta töötas Govent Gardenis ja tellis inglise noorema põlve heliloojalt Thomas Adesilt uue ooperi. Shakespearei ainetel kirjutatud «Torm» on jõudnud juba ka esietenduseni.
Payne arvab, et ooperimaja põhiline ülesanne on kasvatada oma publikut. «Ooperipubliku ees ei pea kummardama, aga peab võitma nende usalduse, nii et nad tahaksid sinuga koos ette võtta teekonna uute ooperite maailma.»