Alkoholireklaamita kodu keset linna

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Reklaam, sealhulgas alkoholireklaam, ei genereeri tarbimist, vaid mõjutab margieelistusi. Alkoholireklaami keeld pole vastavuses ELi direktiividega, mis peavad tagama kaupade vaba liikumise.

Aga jätan need teemad turundusspetsialistide ja juristide seletada ja kirjutan tavalugejale hoopis sellest, millist mõju avaldab alkoholireklaam erameediale ja miks võiks asja üle veidi arutleda, enne kui taas üks keeld kehtestada.

Peale avalik-õigusliku rahvusringhäälingu (ETV, ER) ning parteiliste ja munitsipaalajalehtede on olemas veel ühed, veidi teistsugused tele- ja raadiokanalid ning ajalehed. Sellised, mis peavad endile ise raha teenima ehk mille tulud sõltuvad turul liikuvast reklaamirahast.

Selle raha suurus mõjutab inimesteni jõudvate ajalehtede ning tele- ja raadioprogrammide sisu kvaliteeti ja mahtu. Ehk teisisõnu – suur osa Eesti vabast ajakirjandusest on kõige otsesemas sõltuvuses reklaamiturul toimuvast.

Et vältida spekulatsioone, olgu siinkohal öeldud, et teleturust moodustab alkohol umbes 10 protsenti, mis 2003. aastal oli veidi enam kui 20 miljonit krooni.

See on veidi vähem kui kaks eestikeelset kanalit kahepeale kokku kasumit teenisid. Seega on TV 3-l võimalus kaotada 12-15 miljonit krooni reklaamitulu aastas.

Proovin siinkohal heale lugejale veidi selgitada, kuidas toimib üks eratelekanal ja kuidas võiks näiteks alkoholireklaami keelustamine mõjutada tavalise televaataja elu.

Eratelekanali tööst

Äriettevõtte eesmärk on teenida omanikele kasumit. Kasumit saab teenida siis, kui tulud ületavad kulusid. Mida peab ettevõtte juht tegema, kui ühel päeval teatab riik, et administratiivsete meetoditega vähendatakse tema tulubaasi 10 protsendi võrra? Loomulikult otsib ta võimalusi, kuidas vähendada proportsionaalselt kulusid. Millest moodustuvad eratelekanali kulud? Lähtun näidete toomisel

TV 3 kogemustest.

Programmile tehtavad kulutused, sealhulgas nii väljastpoolt Eestit ostetud sarjad ja filmid, kohalikelt tootjatelt tellitud saated kui ka kanali enda toodetud uudised moodustavad kuludest umbes poole. Teisest poolest moodustavad suurema osa kulud, mille suurust kanal ise ei kontrolli.

Need on meie jaoks fikseeritud kulutused, mille suurust TV 3 ei saa mõjutada, kuna teiseks osapooleks on kas riik (ringhäälinguloa tasu 15 miljonit, alates 2005. aastast 20 miljonit aastas) või mõni Eesti «loomulikest monopolidest» (nii näiteks pakub saatjate teenust meile vaid riigi enamusosalusega aktsiaselts Levira ning uuringuid teeb ainsana selleks tehnilisi võimalusi omav uuringutefirma Emor).

Seega on kulude vähendamiseks kaks teed. Esimene ja kõige lihtsam on vähendada töötajatega seotud kulutusi (töötasud väiksemad, preemiad, koolitus- ja reisikulud maha jne). See puudutab vaid umbes viitkümmet inimest, on seega globaalses mastaabis märkamatu ega puuduta neid inimesi, kes TV 3s ei tööta. Kurb on aga see, et selliste meetoditega on võimalik saavutada vaid väga väike kokkuhoid.

Teine ja kõige realistlikum võimalus on minna programmikulude kallale. Suur osa hankeprogrammi lepingutest, tänu millele jõuavad vaatajani välismaised filmid ja sarjad, on tehtud mitme aasta peale ette ning seetõttu on nende muutmine väga keeruline ja kallis.

Seega on kõige lihtsam saavutada kokkuhoid, vaadates üle kanali enda toodetud saated ja kohalikelt tootjatel sisse ostetud programm.

Uudised kinni?

Ei, seda siiski teha ei saa, sest ringhäälinguseadus nõuab, et erakanali programmis peavad olema kohalikud uudised. Ja kokkuhoid poleks isegi sellisel juhul piisav, TV 3 uudistetootmise aastane eelarve on alla 6 miljoni krooni.

Mis siin ikka pikalt arutada. Lihtne arvutus näitab, et aastas on võimalik programmis kokku hoida umbes 10 miljonit krooni, kui jätta tegemata saated «Kes tahab saada miljonäriks?» (ilma auhinnafondita), «Koosolek», «33 küsimust» ja «Kodu keset linna».

Jaanuarist detsembrini mitte ühtegi siinnimetatud saadetest! Kas me sellist TV 3 tahaksimegi? Ja sarnased muutused toimuksid kindlasti ka Kanal 2 programmis. Löögi alla satuvad kõige kallimad ja seega ka kõige kvaliteetsemad saated.

Omaette teema on see, millist mõju avaldab see protsess meie tärkavatele teletootmisfirmadele.

Loodan, et mu kirjatükk aitas veidigi aru saada sellest, kuidas üks tööstusharu majandab ja millised võivad olla esmapilgul toredana näivate ideede tagajärjed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles