Kas Euroopa Liit peaks suunama lisaraha haridusse?

Maimu Bergi arvates on tähtis, et meil oleks endal selge visioon sellest, mida Euroliidu eelarvest tuleva rahaga peale hakata.

Euroopa Liitu minekut või minematajätmist otsustades oli nii mõnelgi kahtlejal silmade ees üks teine liit. Lõpuks jäi õigustatult peale arusaam, et need kaks liitu erinevad nagu öö ja päev. Paradoksaalne on aga see, et nii nagu öö ja päev põgusalt kohtuvad, nii on üks ühine joon ka täiesti elujõulisel Euroopa Liidul ja ajaloo prügikasti heidetud Nõukogude Liidul – eelarveliste planeeringute tulevikulisus.

Euroopa Komisjoni vastuvõetud eelarved on suunatud eelseisvale pikemale perioodile: selle aasta alguses võeti vastu eelarve aastateks 2007–2013. See pikk ja põhjalik kavandamine ei tähenda aga sugugi seda, et peame Brüsselist vaid käsulaudasid ootama, iga üksiku liikmesriigi otsustusõigus on arvatust palju suurem.

Mis puutub näiteks haridusvaldkonda, siis Euroopa Liidu strateegia kohaselt tegeleb oma haridus- ja koolisüsteemi kaasajastamise ja reformidega iga liikmesriik vastavalt oma äranägemisele ja kohapeal väljakujunenud traditsioonidele, kuid liikmesriikide koostöös ja kogemusi vahetades.

Teatud määral peavad ju haridussüsteemid üksteisele lähenema, kui tunnustatakse vastastikku haridusttõendavaid pabereid ja tööturg Euroopa Liidu siseselt üha enam avardub. Selle valgusel on eelisolukorras just äsjaliitunud riigid.

Kuigi eelarve maht tõesti ei suurene, tehakse selles ümberjaotusi just uute liikmesriikide kasuks, et vähendada liidusiseseid erinevusi (ka hariduspoliitikas) ja suurendada sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset sidusust.

Mida see tähendab? Eks ikka seda, et meie ise siin kohapeal oleme kõige suuremad otsustajad. Meil ei ole mingit mõtet taotleda liikmesriikidelt laekuvat raha oma hariduse või muude valdkondade toetuseks, kui meil endal puudub tõhus ja kaugelenägev programm, mida me saadud rahaga kavatseme peale hakata.

Ja see programm peab olema niisugune, et see ei sõltuks liigselt poliitilistest kõikumistest ning valitsuste vahetusest. Haridusprogramm on tihedalt seotud nii tööturu kui ka sotsiaalpoliitikaga.

Kui me koostame pikemaajalise projekti, kuidas parandada ja tõhustada meie kutseharidust, siis on see kindlasti seotud tööturuga nii meil kui Euroopa Liidus üldse.

Kui me seame eesmärgiks vähendada põhikoolist väljalangevust, on see kahtlemata ka sotsiaalpoliitika, sest need probleemid laienevad perepoliitika, vaba aja veetmise, tööhõiveni jne.

Võib-olla on see mõnele, kes harjunud, et teised tema eest mõtlevad, ebamugav, aga ka Euroopa Liidus olles oleme ikkagi eelkõige ise oma eelistuste üle otsustajad, ise teeme kas õigeid või ekslikke valikuid. Ise otsustamine ja valimine tähendab ka ise vastutamist. Et see vastutamine oleks võimalikult vähe valus, tuleb kõiki otsuseid teha kaalutletult.

Seega peame nende valikute tegemiseks olema väga hästi teavitatud ja oskama teavet enda kasuks ära kasutada. Lisaks konkreetselt suunatud eelarvelistele rahadele on ju tohutult muid võimalusi.

Kui rääkida tööhõivest, siis tuleb kohe meelde Euroopa Sotsiaalfond, mille vahendid on muuhulgas mõeldud ka tööturu toimimise parandamiseks. Siingi on meie enda otsustada, millisesse valdkonda kitsamalt neid vahendeid suunata.