Tavapäraselt on meil kasvuperiood pigem sademetevaene kui vihmane ning selle tagajärjel kipub köögivilja- või marjasaak napiks jääma.
Kastmisvett tuleb kasutada otstarbekalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et köögiviljad on märksa suurema niiskusevajadusega kui teraviljad ja teised põllukultuurid, vajavad nad normaalse saagi kasvatamiseks peale sademete tavaliselt ka lisavett.
On hea, kui kastmisvett saab mõnest looduslikust veekogust. Kui aga ainus võimalus on veevärgivesi (loomulikult eelsoojenenult!), mille kulu alusel halvemal juhul tuleb maksta ka kanalisatsioonikulud, siis vääriks küll iga kannutäie vee kasutamise otstarbekus kaalumist.
Säästlik tegutsemine
Sagedane kastmine pole ka sademetevaesel ajal tingimata vajalik ning tark oleks seda vältida. Näiteks on soovitatav külvivaokesed enne seemnete külvi läbi kasta, ja seda mitte ainult kuiva, vaid isegi parasniiske mulla korral.
Hea on kasta sõelata kastekannust piki vaopõhja, kusjuures veekulu ei pea suur olema. Külvivao kastmisega saavutatakse parem kontakt mulla ja seemnete vahel ning tänu sellele kiireneb ja ühtlustub tärkamine.
Seemned tuleb külvata kohe pärast vee mulda imbumist ja katta vaokese servadelt peale aetava paraja paksusega mullakihiga. Mulla võib piki külvivagu rehaseljaga veel kergelt kinni patsutada ja siis peenra väga õhukeselt üle rehitseda, et külvivagudele satuks õhuke kiht kobedat mulda.
Selliselt külvatud peenar ei vaja tükil ajal kastmist isegi põua ajal. Seemnete alla antud ja mullakapillaare pidi tõusvast niiskusest piisab idanemiseks ja noorte taimede esialgseks arenemiseks küll.
Taimede juurekava areneb sügavuse suunas ning peab ka hilisematele kuivaperioodidele paremini vastu. Peenrapinna kastmine on vähetulus, ka võib see tekitada mullakoorikut. Sage kastmine, ilma et sellele järgneks kerget pinnakobestamist, pigem suurendab niiskusekadu mullast.
Leotatud seemned
Mõne köögivilja (näiteks hernes, uba, porgand, kurk) puhul kasutatakse tärkamise kiirendamiseks seemnete leotamist. Leotatud seemneid aga tohib külvata ainult hästi niiskesse mulda, veelgi parem on külvivaod eelnevalt läbi kasta.
Istutatavate taimede puhul säästab vett ja hilisematele kastmistele kuluvat aega nn juurevee andmine. See tähendab, et istutusauku paigutatud istiku juurtele tuleb valada kastmisvesi ning alles siis istutuslohk mulda täis ajada.
Vältimaks juurte vigastamist, pole vaja taime isegi tugevasti kinni vajutada, sest mulda imbuva vee ning juurtele aetud mulla raskuse abil jääb see üsna kindlalt püsima.
Taimed istuta vao põhja
Tihti kulutatakse liiga palju vett vagudele istutatud kapsataimedele, nood aga vaevlevad ikka niiskusepuuduses. Laiematele vagudele või peenrale istutamine on õigustatud üksnes liigniiske ja raskema mulla korral.
Tavaliselt aga on otstarbekas istutada kapsataimed vagude põhja. Kui vaod on äsja sisse aetud, muld niiske ja istikud korralikult läbikastetud suure mullapalliga, on lihtsaim variant vagudesse sobiva vahekaugusega asetatud istikute juurtele vao külgedelt veidi mulda peale tõmmata ning mõõduka survega kinni vajutada.
Väga hea kasvamamineku tagab see, kui vaopõhjas taime koht istutuskühvli paari liigutusega veidi kobedamaks ja sügavamaks teha, panna istik süvendisse, valada juurtele vett ning pärast vee mulda imbumist ajada taime ümber vaokülgedelt mulda. Viimane variant sobib ka paljasjuursete istikute puhul.
Sel moel istutatud taimed ei vaja istutamise järel kastmist, mulda antud nn juureveest piisab pikaks ajaks. Pealmine kobe mullakiht isoleerib sügavamatest kihtidest tõusva niiskuse aurumise peaaegu täielikult. Taime juurekava areneb seejuures paremini ja tungib sügavamale kui pideva pealt kastmise puhul.
Kui pole just väga pikaajalist põuda, ei ole vakku istutatud peakapsa hiliseid ja keskvalmivaid sorte tavaliselt vaja kasta.
Rohimisel ja muldamisel tõmmatakse muld vaoharjalt vagudesse ning juba paari harimiskorra järel kasvavad kapsad nagu tasasel maal. Nende maapealne varreosa on lühike, mullas olevale varrele aga moodustuvad lisajuured, mis aitavad taime toita ja veega varustada.
Lillkapsast piserda
Väikese veemahutavusega kergetel muldadel ja eriti vihmavaesel ajal tuleb kindlasti kasta varajast peakapsast, lill-, spargel- ja nuikapsast. Lillkapsa puhul on eriti oluline vältida veepuudusest tingitud kasvuseisakuid.
Õisikute moodustumisele mõjub soodsalt, kui taimi palavatel päevadel aeg-ajalt lühiajaliselt ja peenepiisaliselt piserdada. See suurendab taimelähedase õhu niiskust ja alandab lehtede temperatuuri.
Veekulu on siin väike. Soovitatav on piserdada nii, et ainult taimelehed märjaks saaksid. Seejuures tuleks vältida mulla kastmist, et ei tekiks koorikut ja niiskusekadu mullast.