Taiwani president pakub Hiinale rahu ja koostööd

Vaatamata tugevale vihmasajule leidis eile ennelõunal Taipeis ligi 200 000 kutsutud külalise osavõtul aset president Chen Shui-biani ametissevannutamise tseremoonia, mis öeldi olevat riigi senise ajaloo suurejoonelisim ametlik pidustus.

Chen ja asepresident Anette Lu võitsid kaks kuud tagasi toimunud presidendivalimised ülinapi, vaid 0,28% eduga, mis põhjustas kaotanud Hiina Rahvapartei pooldajate mitu nädalat kestnud tänavarahutusi ja valimistulemuste ümbervaatamise nõude. Kuigi Taiwani ülemkohtu järelevalve all toimunud häälte korduslugemise tulemusi ei olnud inaugureerimispäevaks veel ametlikult välja kuulutatud, valimistulemuste tühistamiseni asi ilmselt ei lähe.

Oodati sõnumit

Pidustustest võttis osa 51 riigi delegatsiooni, enamasti parlamentide ja omavalitsuste tasemel, kuid nende seas olid ka 15 Taiwani diplomaatilise liitlase riigipead.

Rahvusvahelist tähelepanu tõmbas üritus eelkõige ootusega, mis sõnumi saadab teist

4-aastast ametiaega alustav president oma inaugureerimiskõnes Hiinale. Seda eriti pärast Pekingi viimast, selle nädala esmaspäeval üllitatud järjekordset karmisõnalist avaldust Taiwani aadressil, kus Chen Shui-biani taas hoiatati raskete tagajärgedega kuni sõjalise sissetungini välja, kui too peaks tegema mingeidki vihjeid Taiwani iseseisvuse osas.

Nagu oodatud, oli presidendi kõne väga tasakaalukas ja hoolikalt sõnastatud. Palju tähelepanu pöörati Taiwani identiteedi ja rahvusliku ühtsuse teemale. Chen jäi kindlaks oma varasemale lubadusele kirjutada Taiwanile uus ajakohane põhiseadus, mis peaks minema rahvahääletusele 2006. aastal ja hakkama kehtima 2008. aastal. Ta ütles, et riigile uue põhiseaduse loomises näeb ta oma peamist ajaloolist missiooni presidendina.

Chen kutsus Pekingit üles mõistma ja tunnistama ajaloolist tõsiasja, et kaks riiki kummalgi pool Taiwani väina on valinud oma, teineteisest erineva arengutee ja ühiste huvide nimel tuleb arendada rahumeelset koostööd võrdõiguslikel alustel, tuues riikide erinevusi arvestava ühtsuse ja kooskõla saavutamise näiteks Euroopa Liitu. Sellega andis ta selgelt mõista, et Taiwan ei kavatse nõustuda Pekingi «ühe Hiina» põhimõtte kui eeltingimusega läbirääkimiste alustamiseks, mainimata siiski kordagi Taiwani iseseisvust.

Juba enne valimisi tuli Chen Shui-bian välja «Taiwani-Hiina suhete rahu ja arengu põhiplaani» algatusega, mida tõstis esile ka eilses kõnes. Peking on ettepanekut seni aga ignoreerinud, nimetades seda Cheni alatuks kavaluseks maskeerimaks Taiwani iseseisvustaotlusi.

Samas näevad poliitikavaatlejad Pekingi esmaspäevases avalduses tavapärase räige põhitooni varjus siiski mõningaid märke võimalikule suhtumise muutumisele. Esiteks see, et sõnum oli üsna konkreetselt suunatud president Chenile. See asjaolu annab mõista, et Cheni, keda Pekingi retoorikas on seni tembeldatud usurpaatoriks, kellega mingit ühist keelt ei saagi olla, tunnustatakse siiski vastaspoole liidrina. Teiseks see, et senise jäiga «ühendamise» eeltingimuse asemel kasutatakse veidi pehmemat sõnastust: «rahu ja koostöö läbirääkimised ühe Hiina põhimõttest lähtuvalt».

Peking ikka kuri

Cheni presidendikõnet tuleb pidada paindlikuks reageeringuks vihjele ja järjekordseks oliivipuuoksa ulatamiseks Pekingile. Aeg näitab, kas HRV kommunistlik juhtkond on selle vastuvõtmiseks valmis.

Seni ei ole Hiina tegelikes sammudes kahjuks näha mingeid märke muutustele. Peking jätkab sõjalise löögirusika koondamist Taiwani väina piirkonda, kus Taiwanile sihitud strateegiliste lühimaarakettide hulk on tõusnud juba 550ni, ning Taiwani diplomaatilist isoleerimist.

Just presidendi inaugureerimisnädalal tuli Taiwanil taas alla neelata mõru pill, kui Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) foorum Genfis keeldus Hiina survel juba kaheksandat korda järjest päevakorda võtmast Taiwani avaldust saada WHO liikmeks vaatleja staatuses.

Kuid Taiwan näeb diplomaatilist edu juba selleski, et küsimuse päevakorda võtmise poolt hääletas tervelt 25 maad 170st, rohkem kui kunagi varem, nende hulgas esmakordselt USA ja Jaapan.