Ütle üks ilus poisslapse nimi

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Heljo Pikhof polemiseerib levinud mõtteviisiga, et tõelise juhi, sealhulgas linnapea mõõdu annab välja vaid mees, mitte aga naine.

Tõsi mis tõsi – Tartu ei ole vürstlik vabalinn, kus üks linnapea pärandab võimu teisele. Selles küsimuses ei saa Vahur Kalmrele kuidagi vastu vaielda («Võimu pärandamine», TPM, 14.05.). Aga täpselt samuti ei otsusta Tartu tähtsaid asju rahvaveetše linnaplatsil.

Linnapea valivad siiski linnavolinikud, keda rahvas on end esindama seadnud.

See aga ei tähenda, et linlasel ei võiks linnapea asjus oma arvamust olla. Ja küllap tohib ta seda arvamust siis ka avaldada – olgu ta ajakirjanik, linnavolinik, tädi Maali või koguni linnapea, mis sest, et arvatavalt ametist lahkuv linnapea. Saati, kui see linnapea on kaua ja kaunikesti meie linna juhtinud ja tõesti mures, et pärast teda ei tuleks veeuputust.

Vox populi igatahes ütleb, et Andrus Ansip olla taasiseseisvuse aja parim linnapea Eestis ja muude linnade rahvas on tartlastele koledal kombel kade.

Võim meesliini pidi

Ansip näeb oma võimaliku järglasena linnapea kohal praegust abilinnapead Laine Jänest. See on tema arvamus. Miks aga ajab see arvamus nii mõnelgi mehel harja lausa punaseks?

Mida rohkem nimetatud kommentaari süveneda, seda selgemaks saab põhjus. Ja selle võiks sõnastada nõnda: kas Tartust on tublid mehed tõesti otsa saanud, et peame naisega leppima?

Ehk teisiti: küsimuse tuum ei ole selles, et võimu ei tohiks pärandada, küsimuse tuum on selles, et pärimine peaks käima meesliini pidi.

Sõnades – ja lõpuks ometi ka seadusesilmas – tunnistame me võrdõiguslikkust. Reaalses elus – ainult teatud piirini. Kui jõuame välja tasandile, kus tehakse tegelikke otsuseid, ja linnapea amet on üks selliseid, löövad ikka ja jälle välja bütsantslikud arusaamad, mis on meeste-, mis naistealad.

Ikka veel peame enesestmõistetavaks, et naised sobivad lasteaednikeks ja õpetajateks, meditsiiniõdedeks ja poemüüjateks. Ja et need on traditsioonilised naisteametid, võivad nad olla ka kohutaval kombel alamakstud ja seega väheprestiižsed – sest mis naistel ikka muud üle jääb, kui ette antud reeglitega leppida.

Aga mis saab siis, kui me ühel päeval tõesti avastame, et meie meditsiiniõed on välismaale läinud, sest seal saavad nad oma töö eest viisteist korda rohkem palka?

Või kui meie laps koolis põrmugi edasi ei jõua, sest lasteaias jäi tal korralik alusharidus saamata?

Igatahes on pelgalt mõtegi, et naine võiks sobida Tartu-suguse linna peaks, liiga paljudele meist võõras. Kui tegemist on «kõrgpilotaažiga», peab tüüri hoidma mees.

Ja Ansip on meesteklubi kirjutamata reegleid rikkunud, soovitades meeste mängumaale naisinimese.

Vahetusmängijate pink

See ei ole ainuüksi Tartu, vaid terve meie ühiskonna valuküsimus. Heitkem või pilk hetkel kuumale teemale – europarlamendi valimistele.

Nii Reformierakonnal kui Isamaaliidul on nimekirja kaheteistkümne kandidaadi seas ainult üksainus naine. Kas neil pole siis tõesti rohkem võimekaid naisi, kes seda Eesti asja seal Brüsselis ajada mõistaksid? Ei ma usu.

Sotsiaaldemokraadid on küll leidnud kuuele mehele kuus naist kõrvale. Ja ehkki esinumber saab olla vaid üks, oleme püüdnud igati rõhutada, et meil on kaks esikandidaati: Toomas Hendrik Ilves ja Marianne Mikko, kes on aastaid Brüsselis ajakirjanikuna töötanud.

Asi ei ole selles, et naine on igal juhul parem kui mees. Ega ka vastupidi. Naine ja mees näevad elu eri vaatenurga alt ja täiendavad teineteist.

Ja me vajame seda tasakaalu, eriti ühiskonnas, mida seni kujundab ülekaalukalt mehelik nägemus. Muidu jääb Eesti ühiskonna areng lihtsalt kängu.

Veel ühes küsimuses tahaksin nõustuda Vahur Kalmrega – Tartu ei ole vaene linn, vaid vaimult rikas.

Kui praegune linnapea sügisel tõesti lahkub, jätkub vahetusmängijate pingile (üsna sümptomaatiliselt kasutab ajakirjanik sõnapaari «vahetusmeeste pink») küllalt nii võimekaid mehi kui ka võimekaid naisi.

Ja et pink saaks veelgi pikem, võiks ringi vaadata mujalgi kui vaid Reformierakonna õue peal. Sest linnajuhtimise jõujooned võivad iga vangerdusega muutuda, kui lähtume eeldusest, et meil on demokraatlikult valitud võim ja mitte päritav monarhia.

Kes on soliidne linnapea

Niisiis, ei Laine Jänes ega ükski teine naine anna ontliku linnapea mõõtu välja. Seda muidugi juhul, kui linnapea kuvand näeb ette halli pintsaku ja lipsu kandmist ning soliidsuse mõttes lisaks väikest õllekõhtu.

Kui aga jätame kõrvale ajast ja arust stereotüübid ning räägime inimestest, kes tahavad ja suudavad Tartu heaks midagi ära teha, siis on naiste seast valida küll. Miks mitte Hele Everaus näiteks – kui esiotsa reformierakondlastega piirduda?

Ka praegune aselinnapea on igati arvestatav kandidaat. Ta on oma ametis kenasti hakkama saanud, pannud kultuuritegijad omavahel suhtlema ja kogunud koolijuhid ümmarguse laua taha – ikka selle nimel, et ühiselt vankrit vedada.

Kooli spordiväljakud on hakanud otsast korda saama, sportimisvõimalused linnas on silmanähtavalt kosunud ja kosuvad veelgi – tuleval aastal läheb lahti Annelinna spordimaja ehitamiseks.

Laine Jänese tänaselt tööpõllult võiks nimetada ridamisi saavutusi, aga ma ei mõelnud üldse kiidu- või kihutuskõnet kirjutada. Üks asi siiski: Tartu on tal südame küljes kah – ei läinud teine pealinna ära, kui ta Riigikokku valiti. Kui paljud meist järele teeksid?

Ja jätame praegu kaadri taha teema, et pereema, kes juhiametis tublisti toimetab, peab olema vähemalt kolm korda nii võimekas kui tubli mees. Sest ega meie, naised, seepärast endale hinnaalandust küsi.

Kuigi oleme mõnigi kord olnud Lainega eriarvamusel – maailmavaade ei kõlksu päriselt kokku –, on minu meelest tegemist igati võimeka kandidaadi ning muidu targa ja kena inimesega.

Et aga ka arukad mehed üht naist nii vingeks kandidaadiks hindavad, et peavad tarvilikuks teisele kaalukausile tervelt viis tublit ja Tartus tunnustatud meest otsida, oli minu jaoks rõõmus avastus.

    Tagasi üles