Jää praguneb külmas, kuid lootus jääb

Oudekki Loone
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kollased taksod, pidev signaalitamine, kõikidest rassidest inimesed tänavail – see on rutiin Manhattani moodi. Rutiin kuni hetkeni, mil läbi tunglevate tänavate vahutab meie suunas hiidlaine.

Hakkab sadama lund – New York valgeneb aeglaselt. Jää tuleb esmalt hiilides, siis joostes piki torne alla. Mustad inimkogud liiguvad nagu putukad lõuna suunas ja Manhattanil vedeleb kinnikülmunult Vene laev.

Meil, kes me teame, et torm tugevneb veelgi, pole muud teha, kui raamatutega kaminat kütta ja oodata, et pärast viib keegi meid Havaile.

Roland Emmerichi film «Päev pärast homset» on mässava keskkonna manifest. Linateos osutab asjaolule, et kuigi majanduslikust aspektist vaadatuna on USA poliitika enesekesksus õigustatud, ei ole maailm ainult majandusele taandatav.

Majandus toimib siiski mingis etteantud keskkonnas ja selle hävimisega kaasnevad ühiskonnas ulatuslikud muutused, millega ka suurriik ei saa üksi hakkama. Niisugune vaatenurk on Hollywoodi filmis uus.

Samm geniaalsuseni

«Päev pärast homset» kasutab efektselt ära ameeriklaste põhihirme: seda, et valitsus varjab midagi. Ja et valitsus ei kuula õigel ajal teadlasi – kui nad ei ole just majandusteadlased.

Emmerich on massistseenide mees – see avaldub juba väga selgelt nii «Stargate’i» kui «Iseseisvuspäeva» puhul. «Päevas pärast homset», tema senini parimas filmis on see massiepisoodide maailm üles ehitatud sellise detailirohkuse ja selgusega, et mälestused neist tunduvad olevat pärit reaalsest maailmast.

Ueli Steiger illustreerib oma kaamerakontseptsiooniga Emmerichi ideid, aga ei panusta omalt poolt midagi uut. Pildirežii oma konservatiivsuses ja ebaisikupäras ei jää lihtsalt meelde. Me näeme jääpragusid, aga kuidas me neid näeme, see justkui polekski oluline.

Tegelasi on filmis nii palju, et ei jõua kellelegi kaasa elada. Karakterite taga pole indiviide, on vaid skeemid, mis kaardistavad mingisuguseid käitumisliine. Nende maailm saab meie maailmaks, aga sõpru me sealt ei leia. See ehk ongi see samm geniaalsuseni, mis Emmerichil veel astuda on.

Loodetavasti ühendab tema järgmine film «Patrioodi» karakterikäsitluse «Päev pärast homset» maailmaloomega – siis oleme astunud filmikunstis ühe täiesti uue sammu ja ulmefilm, mida eelistada raamatule, ei olegi enam lootusetu unistus.

Jääd ennast esineb nii hiiglaslike raheteradena kui ookeanituulest horisontaali puhutud purikatena. Võib-olla just see ilu teebki Emmerichi maailma nii usutavaks. Keeristormid suurte majade vahel on ju midagi äraunustamatult imelist.

Harald Kloseri kirjutatud muusika räägib küll teist keelt: kõuekärgatustega segunev andante cantabile muutub filmi arenedes andante’ks con paura, täis keelpillimassiivide, corno’de ja tromboonide õudseid, kobarakordidest ja laskuvatest motiividest tulvil maastikke – helid jäätuvad aeglaselt.

Kui Emmerichi varasemate filmide muusika on olnud selgelt heroiline, siis «Päev pärast homset» soundtrack sisaldab rohkem draamat ja isegi kohatist kammerlikkust.

Jää meie pärast

Meie elasime selle tormi üle. Ja meil on piisavalt hingeheadust täitmaks oma kohustusi ja näitamaks armastust. Emmerich ei lase meie lootusel hetkekski kustuda, surmale võib ju vastu minna mitte viskiga maja küttes, vaid seda lihtsalt nautides.

Tegelikult on ju reaalsuses ka veel lootust. Me saame hetkel veel midagi ette võtta ja oma eluviise kujundada. Näiteks on sellesama filmi tootmine olnud süsinikneutraalne: puude istutamise ja energia konserveerimise abil kompenseeriti tootmise käigus õhku paisatud CO2.

Emmerich ei anna vastuseid. Ta osutab probleemidele. Sellele, et me sõidame liiga palju autoga. Et me sõidame liiga palju liftiga. Et tarbimiskultuuri ei pea kilbile tõstma. Et üksikindiviidi-keskne lähenemine ei pruugi olla absoluutne lahendus kõigele, ning et majandussüsteem on sama habras kui loodus.

Sellele vaatamata võib ta vajada ümberkujundamist – aga milliseks, seda Emmerich ei ütle. Teadlikult, sest siin ei ole õigeid vastuseid, on ainult aruteludest lähtuv kokkulepe. Emmerich pakub välja teema ja meie valida on, kas me jätkame diskussiooni või imetleme jäätunud maailma karget kaunidust.

Uus film levis

«Päev pärast homset»

Režissöör Roland Emmerich. Osades Dennis Quaid, Jake Gyllenhaal jt.

USA 2004

28. maist Tallinnas, Tartus ja Pärnus

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles