Nõukogude okupatsiooni lõpust on möödunud tosin aastat. Koolis nagu ei olekski selle ajaga midagi muutunud. Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigis valitseb siiani nõukogudeaegne haridusparadigma?
Hariduse ilmselged aabitsatõed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edukaks tegutsemiseks mis tahes valdkonnas tuleb saavutada selgus nii kontseptuaalsel kui ka terminoloogilisel tasandil. Kui selles valdkonnas selgust ei ole, on edu saavutamine võimatu. Millest me tegelikult räägime? Mis on haridus?
30 aastat tagasi õpetati ülikoolis tänastele õpetajatele, et haridus on teadmiste, oskuste ja vilumuste kogusumma. Praegu tundub see seisukoht naeruväärne. Tööturg ei oota enam faktiteadmisi, vaid mõtlemis- ja õppimisvõimelist inimest.
Hariduse all mõistetakse tänapäeval eelkõige valmisolekut otsustada ja muidugi ka vastutada nende otsustuste täitmise eest. Laps peaks olema valmis mingiks tegevuseks selleks ajaks, mil ühiskonnas ja kultuuris seda eeldatakse. Kooli lõpetamisel peaks noor inimene olema valmis selleks, et jätkata õppimist elu lõpuni, s.t ta peaks oskama õppida.
Haridus on olek, seisund, kvaliteet. Loomulikult järeldub sellest, et haridust ei saa mitte kunagi mitte kellelegi anda. Haritud inimeseks saab üksnes ise kujuneda. Selles valguses ajavad pea igalt poolt kostuvad väited, kuidas ikka mingi kool «haridust annab» lihtsalt muigama.
Haridust ei saa anda
Täiesti lootusetu oleks asuda teele kavatsusega õppida selgeks kõik, mida võib elus kunagi hiljem vaja minna. Neil, kes loodavad saavutada edu, on vaja õppida mõtlema ja uurima, õppima ja looma.
On aabitsatõde, et areng on objektiivne, täiesti lootusetu on kedagi «arendada». Last ei saa arendada, vaid saab luua arenguks vajalikke tingimusi, eeldusi. Areng on loomingu funktsioon, areng sõltub loomingust.
Mida rohkem on ruumi loominguks, seda rohkem on ruumi arenguks. Probleem ongi selles, kuidas esile kutsuda õhkkonda, et inimene julgeks, tahaks, saaks luua. Et ilma loominguta ei saakski olla! Tegevus koolis peakski toimuma ise otsimise ja leidmise, loomise ja avastamise kaudu. Igas aines.
Kui põhiprotsessiks koolis kujuneb teadmiste «andmise» asemel lapse areng, tulenevad sellest omakorda teistsuguseid suhteid õpetaja ja õpilase vahel. Varem olid suhted õpetaja ja õpilase vahel subjekt-objekti laadi, s.t õpetaja subjekt käsitles õpilasi objektidena, kelle asi oli tema poolt «antud» teadmisi «vastu võtta».
Uues keskkonnas on tegemist võrdsete partneritega, kusjuures omavahel suheldakse demokraatlikule ühiskonnale omasel subjekt subjekti alusel, teineteist vastastikku austades ja teineteiselt õppides.
Õpilane tegutseb vabatahtlikult, lähtudes sisemisest motivatsioonist ja huvist, tunnetusvajadusest, soovist saada targemaks, mingis valdkonnas ainulaadseks. Tekkinud vaimses, loomingulises ja akadeemilises keskkonnas arenevad edasi kõik osapooled.
Ainult sellises keskkonnas saab kujuneda tõeliselt haritud inimeseks. Selline keskkond tekib eeldusel, et ka õpetajad pidevalt originaalloomingu ja teaduslike uuringutega tegelevad. Aidates õpilasel õppida ja avastada, sealjuures õpetades nii vähe kui võimalik!
Kuidas seda saavutada?
Esiteks, õpilaste arvu klassis tuleks oluliselt vähendada, minu pakkumine oleks 15. Tuleks välja selgitada, mis on tõesti optimaalne ja siis nii ka teha. Teiseks, õpetajatel peaks olema tublisti väiksem koormus.
Nädalas 1012 auditoorset tundi ning uurimis- ja loovgruppide juhendamine. Õpetaja roll koolis peab muutuma kardinaalselt õpetaja peaks olema koolis võtmeisik, kellel on kõige suurem vastutus ja muidugi ka kõige suurem palk.
Kolmandaks, õppekavade mahu vähendamine mitmekordselt. Iga laps on unikaalne, igal lapsel peaks olema oma õppekava!
Tuupimiskoolist tuleb saada mõtlemiskooliks! Füüsikaõpetajana on mulle ilmselge, et kui õpetaksime füüsikat mitu korda vähem, teaksid õpilased sellest kooli lõpetamise järel mitu korda rohkem.
Ajalugu on näidanud, et enamik sellest, mida tarkuseks peetakse, on hiljem osutunud rumaluseks. Tunduvalt suuremaks väärtuseks kujuneb oskus oma peaga mõelda, asjade olemuse üle arutleda.
Paljud tuntud teadlased on korranud väidet, et on üsna ükskõik, mida õpetada, tähtis on, kuidas seda teha.