T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Filosoof, kes tapab eelarvamuse

Filosoof, kes tapab eelarvamuse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Tunniga murdis üks mees kolm kivistunud stereotüüpi – et poksijad olid trennis, kui vanajumal mõistust jagas; et relvaga kiilakas on vägivaldne koll, kellest õiged inimesed eemale hoiavad ning et filosoofi tunneb ära piibust ja põlvini kampsunist.

Esmapilgul jätab Martin Bahovski karmi venna mulje – kohtumisel tervitab mind nahktagis jõuline nudipea. «Mis siis, et kiilakas,» mõtlen autosse istudes. «Ikkagi inimene.»

Ta autos mängib mahe bossa ja me sõidame Männikule. Mitte sinna karjääri, kus kurikaelad inimesi maha koksavad – aga selle lähedale lasketiiru küll, ja relvad on Martinil ka kaasas. Esimest korda istun mehe kõrval, kellest tean, et tal on puusal püstol, mida ta paari kilomeetri pärast kasutada kavatseb.

Hirmu pole aga ollagi – eraelus kahe väikese poisi isa ning tööajal äriklientidega tegelev Martin räägib tulistamisest, oma vaba aja harrastusest, nõnda ladnalt, nagu oleks tegu kassikanga kudumisega.

Ta ei kujuta ettegi, et peaks mõne kontorirottide seas levinud spordialaga tegelema. «Korvpall näiteks ei paku mulle midagi, kuna igapäevaelu oskuste kujundamisel pole sest kasu,» leiab ta. «Kui, siis õpid ainult paberit täpsemini prügikorvi viskama.»

Noavõitluse- ja poksispets. Võitlusalad seevastu on Martinit lapsepõlvest saati köitnud. Peale lasketiiru võib teismeliseeas poksiga alustanud meest aeg-ajalt jõusaalis kohata, asjatundja on ta ka escrima ehk filipiini noavõitluse alal. «Minu jaoks on tulistamine üks sõjakunstidest,» räägib ta. «Harrastus peab mulle andma oskuse end valitseda ja vajadusel nii ennast kui oma peret kaitsta.»

Nagu selgub, pole umbropsu relvaga vehkimisel laskespordiga mitte midagi ühist. Practical shooting'ust ehk maakeeli praktilisest laskmisest huvitatutel on nüüd Eestis oma organisatsioon, mille egiidi all nädala eest esmakordselt rahvusvahelisel võistlusel käidi.

Kodumaiseid võistlusi peetakse samuti ning kuulirahe saatel võtavad seal mõõtu politseinikud, sõjaväelased, turvamehed, kontoritöötajad, teadlased.

Alkohol on laskmise juures välistatud – kehtib reegel, et kas või ühe õlle järel enam relva kätte ei võeta.

Mina, kes ma tulistamist ainult kinolinal ja selle tagajärgi «Avatud toimiku» saates näinud olen, üllatun siiralt, kuuldes, kui tähelepanelikult relvavendade ordusse ehk siis International Practical Shooting Confederation, Region Estonia (IPSC) nimelisse ühendusse liikmeid valitakse. Relvaload, taustakontroll, soovitajad – laskesport on väärikate inimeste kooslus, mida kinnitab ka fakt, et viimase kodumaise võistluse võitis revolvriklassis mainekas filosoofiaprofessor Mart Raukas.

Püstolikangelased ajavad naerma. Tiirus aitab Tõnu Adrik Martinil võistlusraja valmis seada. Papist märklehed tähistavad kallaletungijat – praktiline laskmine erineb muust laskespordist just seetõttu, et olukorrad konstrueeritakse võimalikult tõetruud. «Relv on ennekõike kaitsevahend,» selgitab Matrin. «Aga tegelikus elus seda võib kasutada alles siis, kui enam midagi muud üle ei jää.»

Täpsus, kiirus ja jõud on omadused, mida praktilises laskmises tarvis, loetleb Martin. Lisaks veel orienteerumine seadustes ja mitmekümne lehekülje turvareeglite täpne tundmine – vääratus toob võistlustelt kõrvaldamise. Nii Martin kui Tõnu on mõlemad laskmisinstruktorid ning omavad ka võistluskohtuniku kvalifikatsiooni – teavad seega täpselt, kuidas õigesti tulistama peab.

Põnevike vaatamise teevad teadmised kahtlemata raskemaks – püstoliga vehkivad filmikangelased ajavad Martini lihtsalt naerma. «Naisega filmi vaadates ma ikka kommenteerin – et näed, kedagi ähvardatakse tühja relvaga või meelekohal hoitakse vinnastamata püstolit,» muigab Martin. Samuti on kinolinal tulistamisstseenid kordi päriselust aeglasemad – kiire paugutamise korral ei saaks vaataja lihtsalt arugi, mis toimub.

Lask sekundiga. Laskmise võistlustel on tavaliselt viis klassi – neli püstolitele, üks revolvritele. On tavaline harrastajate klass ning täiustatud relvade erinevad klassid, kus kasutatakse juba teatud lisaseadmetega püstoleid – kuni kõrgeima klassini, kus igasugused piirangud puuduvad. Kui tavalises klassis võistlemiseks tarviliku püstoli saab kätte viie tuhande krooniga, siis tippklassi võistlusrelvade hinnad võivad küündida sadadesse tuhandetesse.

Männikule üles seatud rajal on kolm märklauaseeriat, mida võimalikult kiirelt ja täpselt tabada tuleb. Esimest tuleb tabada lähedalt, teist edasi liikudes ning kolmandale kaugemalt pihta saada – papist kujude puhul tulistatakse vähemalt kaks lasku, metallmärke seni, kuni nood ümber kukuvad.

Väikesekaliibrilise 9-mm püstoliga tulistades läbib Tõnu laskeharjutuse 27 sekundiga pea veatult. «Keskmiselt kulus koos jooksu ja salvevahetusega lasule sekund,» arvutab kohtunik Martin spetskella abiga. Martinil kulub raja läbimiseks mõni sekund rohkem ning pärast avaneb ajakirjanikul võimalus oma laskevõimed proovile panna.

Ilmselgelt sureks kallaletungija mind silmates pigem naerust – käed värisevad, silmad jõllitavad jumal teab kuhu ning instruktorid näevad kurja vaeva, et mu näppe õigesti päästikule sättida. Mõttes taevaste jõudude poole hüüdes läbin teokiirusel sama raja – selgub aga, et päris lähedalt olen siiski kaht kuju keskossa tabanud ja ühest kaugemast metallmärgist samuti jagu saanud. Instruktorite tunnustusele vaatamata olen siiski kindel, et tõsise ohu korral päästaksid mind ainult väledad jalad.

Ent ka Martinil ega Tõnul pole ohtliku olukorra vältimiseks relva tarvis läinud ning jahil laskesportlased ei käi. «Loom ei saa ennast kaitsta ning minul puudub tema mahalaskmiseks igasugune vajadus,» räägib Tõnu.

Kirg arvutimängude või paintballi vastu puudub laskesportlastel samuti. «Pornofilmi vaatamine pole ju ka eheda seksuaalvahekorraga võrreldav,» toob Martin muiates mahlaka võrdluse.

Purustab stereotüübi. Tagasiteel kuulan Martinit aina süveneva hämmeldusega – samal mehel, kes hetk tagasi sekundi pealt pappkuju südamesse tulistas, on pooleli magistritöö filosoofias ja veerandtunni jooksul toob ta kuuldavale intrigeeriva Bulgakovi romaani «Meister ja Margarita» analüüsi. Sõpru on mehel nii poksijate, laskesportlaste, ärimeeste kui ka filosoofide hulgas – olgugi et stereotüüpse mõtlemisega tuleb Martinil pahatihti piike murda.

«Kiilakas olen ma lihtsalt seepärast, et pealael kasvab liiga vähe juukseid,» annab mees igal juhul osava hoobi ajakirjanikupreili viimasele eelarvamusele.

Tagasi üles