Ehedalt ameerikalik

Mis sunnib ettevõtet, kes toetab SOS-lasteküla, oma annetusest avalikult ja võimalikult valjuhäälselt teada andma? Headuse avalik väärtus on kahtlemata kõrgem kui teo seesmine motiveeritus ja järjepidevus.

Just sellist moraalse valgustuse ligitõmbavat essentsi kiirgab ka «Dogville’i» peategelane Grace. Kui linnakesse, milleks võiks olla ükskõik milline armas Ameerika väikelinn, ilmub esimest korda ajaloos politsei, kes seab üles Grace’i pildiga otsimiskuulutuse, ei tehta sellest esialgu numbrit.

Kui kuulutus vahetatakse järgmisega, mis seostab naise pangarööviga, meeleolu muutub. Kõik teavad, et naine oli kõnealuse röövi ajal juba Dogville’is. Ent samas mõistetakse, et Grace’i vajadus turvalisuse järele on kasvanud.

Küsimuse lahendavad elanikud turuloogikast tuleneva tehtega: et tema vabaduse hind on kasvanud, peab Grace tegema kaks korda rohkem tööd ja saama vähem palka.

Dogville’i vastastikusel kasul ja võimalusel nõrgema alistamisel põhinev moraal on ehedalt ameerikalik. Trieri Ameerika-kriitiline lähenemine oma tegelastele saab seda teravama tooni, et loo lõpus kasutab Trier teist ameeriklaste narratiivset ja poliitilist lemmikrelva.

Ameerika käsitlus õiglusest on sisuliselt avalik kättemaks. Paljuski just Pearl Harbori eest visati Hiroshimale tuumapomm. Grace’i kättemaks alguses vastumeelselt abivalmile kogukonnale on sarkastiline kommentaar ameerika põhiväärtustele, millest ei saa mööda vaadata.

Keegi ameerika kriitik sõnastas oma vastumeelsuse vägagi iseloomulikult: «Ma ei suuda otsustada, kelle tahaksin tappa esimesena – mehe, kes tegi filmi, või inimesed, kellele see meeldib.»

DOGVILLE

R: Lars von Trier.

O: Nicole Kidman, Harriet Andersson. Draama. Taani-USA-Inglise 2003.

Sonatiin 2004