Ronald Reagan ja Eesti iseseisvus

Jüri Luik kinnitab, et Ronald Reagan äratas idablokis inimeste vaimse ja moraalse jõu, hävitas hirmu ning Eesti võlgneb talle palju, sest ta tõi meie rahva tagasi huku äärelt.

Ronald Wilson Reagan valiti presidendiks 1980. aastal, kui Balti rahvaste elujõud hakkas hoolimata lääneriikide juriidilistest deklaratsioonidest kaduma. Iseseisvusest oli jäänud kauge mälestus, Balti rahvad olid jõhkra venestus- ja küüditamispoliitika ning mugandumise läbi identiteeti kaotamas, Eesti eliidi moodustas generatsioon, kes oli kogu teadliku elu elanud juba NSV Liidu aegadel.

Eestis oli ammu maad võtnud vaikne konformism Nõukogude võimu suhtes, mille vastu astusid vaid üksikud. Siiski toimus 1980. aastal koolilaste meeleavaldus, millele järgnes 40 haritlase kiri. Kuid sellesuunalised iseseisvusvälgatused suruti, tundus, et lõplikult, maha. Eestist oli vaimselt saanud Nõukogude provints.

USA, kes ainsa riigina maailmas suutis Euroopas võimutsevale Nõukogude Liidule reaalset konkurentsi pakkuda, oli ise rasketes sisemistes kõhklustes. Sealne pessimism oli selgelt tajutav ka idablokis, sealhulgas Eestis. Vietnami-järgne vaimne kriis, Watergate’i afäär ja Carteri allaheitliku välispoliitika kokkuvarisemine olid loonud pinnase kahtlusteks, mis ei jätnud aega tegelemiseks maailma asjadega.

Balti rahvaste ellujäämise seisukohalt n-ö viimasel tunnil sai USA presidendiks 70-aastane Ronald Reagan, isikuvabaduste eest võitleja ja antikommunist, kes osutus suureks revolutsionääriks nii sise- kui välispoliitikas.

Tema põhimõttekindlad sõnavõtud hakkasid vaikselt Nõukogude Liitu kõigutama ja inimesed hakkasid väga aeglaselt letargiast ärkama. Muu hulgas taastas Reagan Balti küsimuse tähtsuse USA – Nõukogude suhetes, öeldes 1983. aastal Balti riikide okupeerimise kohta järgmist: «Sovetid tahaksid unustada selle tumeda peatüki oma ajaloos, aga Balti rahvad ja teised vabadust armastavad rahvad mäletavad seda alati.»

Juba 40. aastate lõpust oli USA Vene-poliitika põhiline meetod olnud vastase tagasihoidmine (ingl k containmet). Selle meetodi jaoks loodi NATO ja selle ülesanne oli eelkõige seista vastu Nõukogude Liidu vägede võimalikule rünnakule. Intellektuaalne võitlus demokraatia ja kommunismi vahel oli eriti 70. aastate pragmaatilistel aegadel taandunud tagaplaanile, sisuliselt kaitses igaüks oma mõjusfääri.

Eesti oli kaugel Nõukogude mõjusfääri tagaosas ja isegi need vabaduse värahtused, mis tungisid Poolasse ja Ungarisse, polnud Eesti massiteadvuses registreeritavad. Süsteem oli kivistunud ja inimesed mõlemal pool raudset eesriiet uskusid, et nii see ka jääb.

Reaganile polnud selline lõputu ootamine vastuvõetav. Ta sõnastas eesmärgi teisiti: eesmärk pole mitte külma sõja probleeme hallata, vaid see sõda võita. Ja läks üle intellektuaalsele pealetungile, mille tähtsaimaks osaks oli Nõukogude Liidu kuulutamine kurjaks ja ebamoraalseks. NSVLi vaimne purustamine, mis oli vajalik letargia murdmiseks nii USA välispoliitilise eliidi, Lääne-Euroopa rahvaste kui ka Ida-Euroopa ikestatud rahvaste hulgas. Sest kujutada ette, et 80. aastate alguse Eesti rahvas oli tervenisti vabadusvõitlejatest koosnev, on vähemasti naiivne.

Reagan põrkus vastuseisule isegi oma valitsuse liikmete hulgas, ning tal ei õnnestunud oma kuulsaimat repliiki, et Nõukogude Liit on Kurjuse Impeerium, panna oma Inglise parlamendis peetavasse kõnesse. Selle vastu olid nii USA välisministeerium kui suur osa tema nõunikke, kellest mööda minemiseks sokutas ta selle fraasi hoopis Floridas evangelistide konverentsil peetud kõnesse, mis oli sisepoliitiline kõne ja mida eelnevalt nii suure hoolega ei redigeeritud, kuid millest on saanud Reagani üks kuulsamaid kõnesid.

Reagan ei varjanud oma põlgust Nõukogude propaganda edusammude vastu, mis olid suutnud kommunismi vastased pitseerida rahu vastasteks. Reagan vastas sellele paljudes oma kõnedes, öeldes näiteks välisbaltlastele 1983. aastal: «Totalitaarsed režiimid peavad teadma, et vabad inimesed ei ole argpüksid. Nii ja ainult nii suudame me konflikti ära hoida.» Reagani suur teene oli suruda Nõukogude võim kaitseasendisse, kuid tema suurim teene oli vabastada inimeste energia, et nad julgeksid impeeriumile lõpu teha.

Samm-sammult hakati hirmuunest ärkama ka Eestis. Kõigepealt muidugi vabadusvõitlejad-dissidendid, siis tudengid, süsteemi nõrgenedes üha rohkem ja rohkem inimesi. Reagani teiseks ametiajaks leiti Nõukogude poliitbüroost lõpuks Mihhail Gorbatšov, keda peeti piisavalt nooreks ja kangeks, et Reaganiga võidelda.

Gorbatšov oli valmis Läänele pakkuma rohkem järeleandmisi kui ükski tema eelkäija. Kuid Reagan, kes kunagi ei öelnud ära sõbralikest läbirääkimistest Gorbatšoviga, andis samas oma nõunikele korralduse: «Ma tahan, et venelasi hoitaks pideva surve all.»

Ja kuigi Reagan saavutas läbirääkimistel venelastega kaugelt rohkem kui ükski teine USA president, soovis ta minna lõpuni. Meile oli see oluline, sest Eesti küsimus seisis paratamatult nimekirja lõpus: pärast tuumarelvi, Varssavi pakti, Berliini müüri jm. Eesti jaoks oleks iga kompromisslepe enne NSV Liidu lagunemist tulnud liiga vara.

Kui Reagan jaanuaris 1989 võimult lahkus, oli kogu see kolletanud ja tolmunud süsteem põhjalikult lagunenud ja seisis koos vaid ausõna peal. Eestis oli juba loodud ERSP, kelle liider Lagle Parek Moskvas ka Reaganiga kohtus. Samuti tegutses Rahvarinne, kuid Balti kett ja kodanike komiteed olid alles olemata. Ka vastujõud tegutsesid. Veel 1988. aasta kevadel tõi kohalik sovetivõim Tartus tänavatele miilitsakoerad, et hirmutada 2. veebruari tähistavaid üliõpilasi.

Reagani revolutsiooni jõud oli piisav, et teha tervendavat tööd ka pärast tema lahkumist. Need poliitilised vastasjõud, mis tugevnesid pärast Reagani lahkumist, ei suutnud enam impeeriumi koos hoida. Gorbatšov asus vasturünnakule, proovides rünnata tankidega Leedu teletorni. Tehti katseid meelitada rahvaid uute liidulepingute ja isemajandamiskavadega. Kuid süsteem ei allunud enam ei hirmutamisele ega kontrollile ja viimane meeleheitlik pingutus, 1991. aastal toimunud relvastatud riigipöördekatse Moskvas purustas hiiglasliku impeeriumi. Sellest hetkest sai ka Eesti täielikult vabaks.

President Reagan oli hävitanud maailmas selle konformistliku keskkonna, milles Nõukogude poliitbüroo sai eksisteerida ausate kodanike vaiksel kõrvalevaatamisel. Idablokis oli ta äratanud inimeste vaimse ja moraalse jõu ning hävitanud hirmu. Eesti võlgneb talle palju, sest ta tõi meie rahva tagasi huku äärelt.