Res Publica teelahkmel

Rein Taagepera küsib, kas Res Publical on tulevikku ja vastab, et on küll, kui ta suudab naasta sinna, kus püsib tühimik – tsentrisse.

Minu erakond kaotas valimised ja on selle ära teeninud, kuna erakonna otsustajad on kõrvale kaldunud sellest, mida Res Publica kahe aasta eest lubas.

Ta lubas hoolivust, aga välja on tulnud käredad käsud. Ta lubas koostööd valitsusväliste erakondadega, kuid toodab tagatoas eelnõusid, millega koalitsioonipartneridki kaasa ei tule. Ta lubas sõbralikumat poliitilist stiili, ja andis tigeda näoga läbimurdmiskampaania.

Res Publica lubas tsentrismi ja on andnud lausparempoolsust. Fanaatilised rünnakud vasaktsentrismi väravasse ei sobi kokku paremtsentrismiga. Aga just seal oli RP toetajaskond. Kui erakond Reformierakonnast veelgi paremale siirdus, jäi RP tsentristlik tiib oma veendumuste juurde ja hääletas sõbraliku näoga tsentristidele.

Kes saab muuta kurssi?

Kui Res Publica vaidlusklubi erakonnastuma hakkas, rääkisid eestvedajad, et nad on aru saanud, et parempoolset majanduspoliitikat on vaja ühitada hoolivama sotsiaalpoliitikaga. Seda juttu võis uskuda, sest Eesti majanduslikku edu saatis silmanähtav sotsiaalne katastroof. Uue erakonnaga läks kaasa palju neid, kes ise olid üsna heal järjel, kuid teadsid, et see ei saa kesta keset teiste viletsust.

Hetk oli soodne, sest poliitilisel maastikul oli paremtsentrismi kohale tekkinud auk. Mõõdukad olid liiga vasakul (kui nad üldse kuskil olid), Keskerakond liiga juhikeskne, Rahvaliit maakeskne ja Isamaaliit minevikukeskne.

Puhta paremtsentristliku koha täitis Res Publica, ja see on ainus koht, kus tal on tulevikku. Neil, kes hoiavad Eesti edukaid ja teistest ei hooli, on juba Reformierakond olemas.

Kes saab muuta Res Publica paremäärmusse kaldunud kurssi? Seda saavad teha ainult erakonna tegelikud otsustajad. Ma ei räägi ametlikust juhtkonnast, Riigikogu liikmeist või ministritest, vaid neist, kelle käske erakonna kontorid järgivad. Need, kes võivad viimasel hetkel väärata volikogu otsuseid ning ootamatult muuta päevakordi ja varem kokku lepitud sõnastusi.

Need, kelle käes on elektrooniline suhtlusvõrgustik, nii et nad saavad valida, millised argumendid jõuavad liikmeskonnani ja millal. Saavad kas või esimehe teateid kui mitte tõkestada, siis igatahes kinni hoida, kuni mõju kaob.

Meie robespjäärid

Nende otsustajate tuumaks on neli noormeest, kes ise on endile valinud hüüdnime «Äraostmatud», mida omal ajal kandis Robespierre, kes suure terrori ajal tuhandeid prantslasi giljotiini alla saatis.

Meie robespjääridel on Savisaare-tasemeline organiseerimisvõime, ilma milleta poliitikas palju korda ei saada. Neist võinuks kujuneda järgmise põlve riigimehed, ent edu tuli liiga kiiresti ja nad libisesid odavaiks parteipoliitikuiks. Ei üllata, kui inimesed käituvad egoistlikult.

Üllatab, kui nad käituvad lühinägelikult ja oma kaughuvide vastaselt.

Poliitika on tõesti peamiselt organiseerimine ja suhtlemine. Meie robespjääride eksitus oli arvata, et see on kõik. Aga poliitikas on vaja ka sisu. Tühi kott püsib püsti ainult mõnda aega.

Kui selle aja jooksul ei suuda teha riigipööret ja kehtestada huntavalitsust, tekib õhupalli varem-hiljem auk.

Võib uudisekünnise ületada, tehes laia häält Tallinna Sadama suhtes ja vähesed märkavad, et midagi ei muutu. Kui aga antakse käsk kõrvaldada grafiti, siis näeb iga laps iga päev, et keelan-käsen-poon-ja-lasen ei toimi.

Võib-olla on peale robespjääride veel mõnel teisel Res Publicas otsustamist. Ei tea. Kas esimees nende hulgas on, avastab ta siis, kui tal esimest korda tekib tõsine eriarvamus.

Res Publica Riigikogu liikmete ja ministrite hulgas võib olla enamus tsentristidel, kes liitusid hooliva parempoolsuse nimel. Kui aga läheb tõsiseks, siis läheb neil nii, nagu Keskerakonna eksministritel.

Keskerakonda saab muuta ainult Edgar Savisaar ja Res Publicat saavad muuta ainult robespjäärid, sest nende käes on erakondade kontrollhoovad, räägitagu erakonna sisedemokraatiast mida tahes. Kas nad peaksid soovima muuta?

Kui nad soovivad võimumonopoli erakonna sees, siis selle nad saavad, aga hinnaks on võimetus laiemal pinnal midagi korda saata. Kui nad soovivad üle Eesti ja Euroopa midagi teostada, peavad nad võimu erakonna sees jagama.

Kähku tsentrisse!

Kas Res Publical on tulevikku? On küll, kui ta suudab naasta sinna, kus püsib tühimik – tsentrisse. Oleneb robespjääridest, kuigi teist korda on neil hoolivuse kaarti raskem mängida, sest nad on näidanud, kui kaugel paremal on nende süda.

Usaldus on kannatanud. Meil, Res Publica tsentristidel, on siiski vaja robespjääride organiseerimisvõimet ja loodame, et nad hakkavad omaenda kaughuve paremini nägema.

Me ei lahku erakonnast, sest see kuulub meile sama palju kui robespjääridele. Aga me jätkame hääletamist tsentristlikult ka siis, kui erakond triivib paremale.

On kiusatus arvata, et eurovalimised ei muuda sisepoliitilisi hoiakuid. Kas see ikka on nii? Need, kes seekord andsid hääle sotsiaaldemokraatlikule kandidaadile, võivad sellega olla ületanud psühholoogilise tõkke ka erakonna sildi suhtes.

Alles järgmise kuu arvamusküsitlused näitavad, kas on toimunud püsiv maalihe. Res Publica peab kähku naasma tsentrisse.

Tagasi üles
Back