Tibusid loetakse sügisel

Rein Ruutsoo hinnangul asetus Eesti poliitika europarlamendi valimiste järel uude olukorda, kuhu ehk sügis toob mingit selgust – ka väiksemate ja suuremate lahingute näol parteide sees ja vahel.

Parteidel on kaks peamist ülesannet – olla/püsida võimul ja samal ajal viia ellu teatavat poliitikat. Vastuolu varjatud ja avaliku tegevuskava vahel ei saa olla väga suur. Mitte ainult Res Publicasse, vaid Eesti tänasesse valitsusse pandi 2003. aasta valimistel tiksuma «aegpomm». Valimiste künniseks teravnenud sotsiaalset problemaatikat loodeti tõrjuda populistliku partei tekitamisega. Selle varjatud agenda pidi võimaldama jätkata ühiskonda polariseerivat poliitikat, mis on ilmses vastutuules ühiskonna ootustega.

Kuid erinevus valijate ootuste ja poliitika vahel ei saa olla liiga suur. Siis ei suuda seda «katta» ka kõige vingem vaenlase otsimine ega retoorika (lubadused).

Valija rehabiliteeris end

Populistlik faas postsotsialistlikus poliitilises tõmblemises on nüüd meilgi ära proovitud. «Võta võim»-partei mull lagunes oodatust varem. Eestlane on skeptilisem ja kriitilisem kui meie lõunanaabrid.

Eesti valijale tuleb au anda. Võõrandumise alanud faasi suhtes nähtavasti oletati veel, et töötab mudel, mille puhul pettunute protest suubub väsimusse/tülpimusse, st poliitika ignoreerimisse. Arvati, et agressiivne retoorika toob veel pooldajaid kastide juurde.

Kuid juuniks oli võõrandumine jõudnud juba kasvada protestiks. Valimisteks oldi muututud iseenda karikatuuriks. Eurokampaania, mis pidi Res Publica (ja koalitsiooni) jälle käima saama (referendumil see õnnestus) lasi sellest hoopis viimase õhu välja.

Samas raputati maavärina-taoliselt Eesti poliitikamaastik korralikult läbi. Poliitilise kultuuri järsk langus, nii parteidevahelises kui parteisiseses võitluses vastastikku üksteise Stalini, Hitleri, Goebbelsi jt mõõtmine on saanud jutujätkuks.

Võimalust nullist alata ei tekkinud, vaid pigem on «vanade arvete» tasakaalud Res Publica algatusel nüüdseks korralikult segi paisatud.

Eurovalimised muutsid jõudude vahekorda nii valitsuse sees kui ka valitsuse ja opositsiooni suhtes.

Luuserite ja võitjate maine jaotus oluliselt ümber. Eesseisev hapukurgihooaeg kinnistab valimiskampaania farsi valija mälus. Langus on kuni sügiseni paratamatu – lihtsalt pole võimalik (kusagilt võtta) mingit jõulist aktsiooni, mis hajutaks luuseri imagot.

Res Publica volikogu uus esimees on kaugelt äratuntavalt tubli maavanem perifeeriast ja mitte karismaatiline parteiliider, pigem ikka nelikjõugu «usaldusisik». Parteist eemaldunud valijarühm vaevalt end temaga samastab.

Reformerite positsioon koalitsioonis tugevnes märgatavalt. Siim Kallas ja Kristiina Ojuland jäävad Euroopa poliitilise salongi foonil püsivalt «kaadrisse». Valitsuse endisel viisil jätkamine varjutab kindlasti kogu koalitsiooni mainet.

Koalitsiooniparteide langev summaarne toetus – kokku ca 35-38% – on igal juhul valitsusele koormav. Selle ümberkujundamine – näiteks peaministri koha ümberjaotamisega, st Res Publica avalik taandamine reformerite «puudliks» (nagu nende staatust on iseloomustanud Rein Taagepera) –, võib partei lagunemist veelgi kiirendada.

Vähegi kindlaid valikuid ei ole. Rahvaliit on nüüd nokaudis. Samas on Ilvese Saulusest saanud Paulus – ta on juba väljendanud mõtet, et reformerite ja Keskerakonna kunagisel valitsusel oli jumet! Mitmesuguste mänguliste «kombinatsioonide» võimalus aga juba ennegi killustunud fraktsioonidega parlamendis kasvab sügiseks veelgi. Kuu aega on võimalik mõtelda.

Tibude lugemise valud

Eurovalimised kinnitasid, et häälte ümberjaotumise raskuspunkt kandub üha enam maailmavaateliste tiibade sisse ja mitte ei toimu nende vahel. Populismi õnge minemise kogemus on teinud valija ettevaatlikumaks – nüüd ootab ta konkreetsemaid lubadusi.

Sagenenud avalikud protestid, ametiühingute kasvav koostöö, õdede, õpetajate jt haritlasrühmade kannatamatuks muutumine jne sunnivad parteisid häälestuma ka protestimeelsemale valijale ja ei saa pakkuda leiva asemel kivi (st «ornungit»).

Siiski – Res Publica fragmenteerumine ei ulatu enne septembrisse planeeritud «suurt arupidamist» veel parlamenti. Kuid koonderakondlik parteimudel on hapram kui Keskerakonna püramiid. Parteidistsipliin nõrgeneb ja see suurendab valitsuse ebastabiilust. Võimalik, et suurkogu eel alustatakse ka Res Publicas taktikalise pressinguga, et sundida äraostmatuid teisigi arvestama.

Valiku koht

Nagu ikka saab eelarve arutamisest peamine valiku koht – tänaseks on puudujääk ca kolm-neli miljardit. Koalitsioonilepingu ühe nurgakivi – tulumaksu alandamise edasilükkamine – tähendab, et see tõstatus hoopis ebamugavamal hetkel.

Valimishäving on kaardid uuesti jaotanud. Edukatel reformeritel, kes on saanud Euroopa «dobroo», on maksude alandamisest raske loobuda. Sellest distantseerumine on mõnele parteile aga lausa elu küsimus.

Kuid Taagepera teoreetiliselt täiesti korrektsed ettepanekud lähendada partei joont vasaktsentristide omale vilistatakse ka edaspidi välja. Küsimus pole n-ö halbades poistes (nn nelikjõugus) ja heades tüdrukutes (Parts jt), nagu seda vahel esitatakse, vaid jõududes, kes partei ellu kutsusid, ja nišis, mis on juba kinnistunud. Sügisel algab kõik uuesti.