Res Publica põrutas mööda

Res Publica tsentristid on oma jõudu näidanud seal, kus see loeb – valimiskastide juures. Nad ei hääleta Res Publica kandidaatide poolt, kui RP hälvib tsentrist. Ammugi ei kandideeri nad sel puhul RP sildi all kohalikel valimistel 2005. Seal, kus pole kandidaate, on mäng läbi juba enne valimispäeva.

Äraostmatuile ja Juhan Partsile pole see reaalsus veel kohale jõudnud. RP volikogu erakordne kokkutulek pärast äsjast valimishävingut oli teelahkmeks. Kas naasta tsentrisse ja kuulutada kodurahu sotsdemidele või minna edasi sotsivastases suunas? RP põrutas teelahkmest mööda. Volikogus jätkusid äraostmatute rünnakud vasaktsentristide vastu, ja nad said oma tahtmise. Nagu enne eurovalimisi.

On aeg meenutada, mida tähendab tsentrism. Parempoolsed väidavad esindavat jõukamate huve ja vasakpoolsed vaesemate.

Tsentristid ei mõista kumbagi suunda hukka, vaid katsuvad leida kõigile talutavaid lahendusi. Mis pole muidugi kerge. Seda enam, et nii rikaste kui ka vaeste püsihuvid on tihti vastuolus nende hetkehuvidega. Mõned heaolumeetmed leevendavad ju hetkeviletsust süvendades püsivaesust. Rikaste maksukoormuse langetamine omakorda võib nende heaolu rikkuda, kui kahanevad sotsiaalkulutused toovad kuritegevuse kasvu.

Vasaktsentristid on rohkem skeptilised parempoolse rõhuasetuse suhtes, ja vastupidi. Tsentriste ühendab teadmine, et äärmuslikud lahendused pole parimad. Parempoolsed lahkuvad tsentrismi pinnalt, kui nad ei tunnusta vasaktsentristide olemasolu. Aga just seda tegid äraostmatud ja Parts äsjase valimiskampaania ajal. RP volikogus tegid nad veelgi selgemaks, et nad loevad tsentristideks ainult paremtsentriste.

Eurovalimised näitavad, et selline sallimatus on vastuvõetamatu enamusele RP senisest valijaskonnast ja arvatavasti ka liikmeist. See tsentristlik enamus on kogenud, et äraostmatud ja Parts saavad erakonna sees alati oma tahtmise. Samal ajal on tsentristid kogenud oma passiivset jõudu valimistel. Sellest järeldub edaspidine taktika.

Esiteks pole mõtet erakonnast lahkuda ja jätta ühiselt rajatud struktuuri lausparempoolseile. Tsentristidel on rohkem poliitilist võimu, jäädes okkaks erakonna sees. Teiseks pole põhjust end pingutada osaledes erakonnasisese demokraatia varjudemängus. Jah, jälle korraldatakse töörühmi ja arutelu, mis on RP ideoloogia ja kas RP-sisene demokraatia toimib. Kogemus on, et erakonna tippotsustajad valivad arutelust ainult seda, mis meeldib.

Res Publica tsentristide tugevus on passiivses vastupanus. Eurovalimised näitasid, et see toimib isegi ilma omavahelise kooskõlastamiseta. On siiski võimalik, et tsentristid arendavad välja elektroonilise suhtlusvõrgustiku, mis ei allu RP keskkontori kontrollile.

Erakondade sisedemokraatiat on vähe kõikjal demokraatlikus maailmas. Kõikjal olenevad erakonnad meie äraostmatute taolistest, kes end jäägitult poliitikale pühendavad. Muidugi saavad nad oma tahtmise sagedamini kui meie teised, kes me poliitikat kergemalt võtame. Ilma nendeta läbi ei saa, aga nemad ilma valijaskonnata kah mitte.

Kuhu saab siirduda Res Publica senise valijaskonna enamus? Kui sotsiaaldemokraadid ja Savisaare haardest lahkunud sotsiaalliberaalid suudavad luua ühise «sotsiaalerakonna», tekib tugev tsentristlik magnet. Eraldi on sotsdemidel ainult keha (liikmeskond) ja sotsliberitel ainult pea (jõulisi juhte) ja sel puhul jääks enamik tsentriste kohalikel valimistel lihtsalt koju.

Res Publica valijad on tsentris. Äraostmatud ja Juhan Parts on nad kaotanud ja otse kohalike valimiste eel on liiga hilja neid tagasi saada. Siis jääb ainult üle võistelda Reformierakonnaga valijate parempoolse viiendiku pärast.

Res Publica kas teeb varsti täispöörde tsentri poole, või temast jääb järgi vaid üürikese hiilguse vari.