Hüvasti, teatrilabor, elagu teatrifestival!

Margus Kasterpalu ei pea Teatrilabori ideed ja tegevust läbikukkunuks, vaid aluseks uutele ideedele, sealhulgas lõppematule täiuse otsimisele.

Me kõik teame: tegelikult on teater olemas ainult siis, kui ajalehed temast kirjutavad. Aga kui ei kirjuta, noh... siis mingi hetkeni jääb ka see võimalus, et võtad inimese käekõrvale ja viid ja näitad, et näe, siin ja praegu ta on.

Aga kui teda ühel päeval enam tõesti ei ole, millele tuginedes me siis väidame, et ta oli?

Jah, me võime kutsuda tunnistajad – lavastajad, kes seal lavastasid, näitlejad, kes näitlesid –, aga tänapäeval teavad isegi advokaadid, et ajaleheartikkel on tunnistajast kindlam. Sest kirjutati – järelikult oli.

Iseeneset ju huvitav paradoks: põhimõtteliselt ja päris tegelikult me saame ju aru, et kui ei kirjutatud, ega see siis päris automaatselt ka ei tähenda, et pole olnudki. Kuid tegelikult see elus – sealhulgas teatrielus – just nii minema kipub: kirjutati, järelikult oli, ei kirjutatud, järelikult polnud.

Nii võibki ühel hetkel tunduda, et sada sõna on parem kui sada sõpra. Eriti kui need on trükitud sõnad, tiraaiga nii umbes 30 000.

On siis või pole

Ja nii tundub mullegi praegu, et ma võlgnen väikese selgituse ajaloole ja tuttavatele, kes minult pärast Berk Vaheri artiklit («Teatrilabor: nägu tordis või käsi retordis?», TPM, 21.06.) küsisid: mis siis nüüd on, on siis või ei ole. Lühidalt ja ausalt kõlab see nii: veel on, aga varsti enam tõesti ei ole.

Muidugimõista käib jutt Tartu Teatrilaborist. Me korraldame veel ära 9. –12. septembrini toimuva komöödiafestivali, maksame kenasti ära kõik sellega seotud arved ja lõpetame seejärel Tartu linna kultuuriosakonna allasutusena tegevuse.

Muidugi oleks võinud minna ka teisiti. Põhimõtteliselt oleks Tartus võinud aastal 2000 sündida ka midagi Grotowski kuulsa Teatr Laboratoriumi või ka Eugenio Barba Odin Teatret-I laadset. Viimane loodigi nii, et ükskord öelnud Taani provintsilinn Holstebro teatrimees Barbale: tule oma trupiga meile, me garanteerime teid rahuldavad töötingimused ilma mingeid tingimusi esitamata!

Põhimõtteliselt alustas ka Tartu Teatrilabor umbes nii. Tsiteerin Vaherit: «Tingimused olid ju haruldased, vaat et ennekuulmatud. Kaks miljonit stardiks pluss miljon aastas vähemalt ühe lastetüki ja kahe mistahes muu lavastuse eest – vaba töögraafiku ja eksimisloaga.»

Ka Rakvere teatri direktor Indrek Saar ütles kunagi, kui talle Teatrilabori ideed tutvustasin: liiga ilus, et tõsi olla! «Aga Tartu ongi heade mõtete linn,» vastasin ma talle.

Liiga ilus, et olla tõsi

Grotowski teatrilaboratoorium töötas Wrocławis 20 aastat just uurimisasutuse, mitte teatri staatuses, Odin Teatret töötab siiani.

Mõlemad nimetatud sündisid kunagi kellegi heast ideest, tahtest, riskijulgusest, usaldusest ning veel tuhandest pisiasjast ja oleksid sündimata jäänud, kui seda kõike poleks olnud.

Aga isegi nemad ei tõestanud oma elujõudu ja -õigust esimese kolme aastaga.

Tartu Teatrilabori puhul ei olnud tähtede seis nii soosiv. Võimalik, et oleks pidanud olema teised tegijad ja teine aeg ja rohkem raha jne. Aga, nagu öeldakse, me vähemalt proovisime. Ja välja ei tulnud sugugi nagu ikka, vaid oluliselt paremini. Aga sellest hiljem.

Enne meenutagem, mis see siis ikkagi oli, mida siin proovitud sai.

Teatrilabori lipukirjaks oli: teha sellist teatrit, mida üheski riigiteatris teha ei saa! Eelkõige tähendas see, et Teatrilabor andis aega.

Eelmise draamafestivali aukülaline, ilmakuulus leedu lavastaja Eimuntas Nekrošius valmistab oma lavastusi ette vähemalt kaks aastat ja kui ta tulemusega rahule ei jää, siis publik seda lavastust ei näe. Ja kõik. Raiskamine? Võimalik. Aga mille nimel? Täiuslikkuse. On see siis patt?

Meil ei ole siiani sellist luksust (töötada materjaliga nii kaua, kuni tulemus enam paremaks minna ei saa) saanud endale lubada isegi mitte teatrite

peanäitejuhid – kaks kuud on norm ka maailmaloomise jaoks.

Just seepärast lubas Teatrilabori põhimäärus avaliku konkursi võitjale kolmeaastast täielikku loomevabadust – see tähendas tõesti muuhulgas ka võimalust eksida ja õppida – näiteks lavastusprotsessi käigus ilmnenud tõrgetest ja vigadest. Et kui midagi jäi puudu, siis saad uuesti proovida – ikka selle igatsetud täiusliku tulemuse nimel ja selleni välja.

Kusjuures – labori tingimustes – võib selleks ju tegelikult olla ka täiuslik ebaõnnestumine. Sest laborikatse puhul on negatiivnegi tulemus tulemus ja vastava teadusharu arengu seisukohast võib see olla tähtsamgi kui mõni keskpärane «õnnestumine».

Niisiis, me proovisime. Me proovisime luua võimalikult suure tõenäosuse ime sünniks. Tänan kõiki, kes sellele kas siis läbimõeldult või mõtlematult, tegutsedes või tegutsemata jättes kaasa aitasid.

Mis saab edasi?

Kui üks idee kaugeneb endast piisavalt, siis lahjeneb ta paratamatult ja väljakannatamatult – kui ta just ühel hetkel ei muutu millekski muuks, näiteks üheks teiseks ideeks. Nii on ka Teatrilaboriga, millest saab Teatrifestival.

Esimese sammu selles suunas tegime juba Teatrilabori esimesel täisaastal 2001 «Draama»-festivali juurde «Off»-programmi korraldades.

Järgnes Eesti Teatriliidu ettepanek korraldada «Draama 2003» juba täismahus ja sealt edasi ka järgnevaid «Draamasid» kuni kultuuriministeeriumi ettepanekuni olla «Eesti teatri aasta 2006» koordinaatoriks. Mõistagi, see ei ole enam laboratoorne töö.

Nii muutubki linnaasutus Tartu Teatrilabor sihtasutuseks Eesti Teatri Festival, mis jätkab tegevust Tartu linnas ja koostöös Tartu linnaga vähemalt seni, kuni Tartu linnal selle vastu huvi on.

See huvi saab aga paratamatult kõige selgemini väljenduda rahas ehk siis linna toetuses sihtasutuse Tartus korraldatavatele kultuuriüritustele.

Siin on ka vastus Berk Vaherile, kes küsib: «Kas linn oma osaluse minetamisega sihtasutuses suudab üleüldse draamafestivali Tartus hoida? Tänavu küll, aga Eesti teatri aastaks 2006? Kas Tartu jääb selle keskmeks?» Jah, Berk, jääb – kui see on Tartu linnakodanike soov.

Ja lõpetuseks

Teatrilabor kui eksperiment saab läbi, kuid kaugeltki mitte positiivsete tulemusteta. Sest head ideed ei sure kunagi või vähemalt sünnivad taas ja nii pole päriselt kuhugi kadunud ka Teatrilabori idee, mille väiksemate või suuremate reservatsioonidega on üle võtnud uuenev Vanalinnastuudio – ilma püsitrupita projektiteater.

Kindlasti ei hakka nad küll korraldama avalikke konkursse parimate projektide leidmiseks, küllap jagub huvitavaid ideid piisavalt ka teatrijuht Ojasool endal. Vähemalt mõneks ajaks. Edu!