Nüüd on see homme käes, mida enam ootame? Või igatseme just toda homset, millest kõneldi toona parteikongressidel?
Kaua veel?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui sageli kuuleme ennastõigustavat hala ja leppimist ei-tea-millest tingitud viltuminekutega. Sest milleks muuks kui alistumiseks ja käegalöömiseks tuleb pidada järgmisi väiteid: see on meie, kadunud põlvkonna saatus ja paratamatus, et ebaõnnestume; meil pole jõudu ja seetõttu ka tarvidust selle vastu midagi ette võtta; küllap uus põlvkond realiseerib end, kohaneb uute tingimustega, on võrdsete seas võrdne.
Nüüd, enam kui kümmekond aastat pärast seda, kui iseseisvus ja demokraatlikud ümberkorraldused on aidanud meie eesmärkidel edeneda, ei näe ma enam ühtegi põhjust, miks edasi halada, edasi kaebelda, otsida vigu ümbritsevas ja süsteemis ning mitte iseendas.
Teisisõnu viimane aeg on loobuda universaalsest, inimloomusele omasest, enamusele jõukohasest ja küllap mugavast loosungist: «Homme, homme, alati homme nii möödugu minu elu!»
Keskendugem pigem olevale, nautigem ja kasutagem hetke! Elagem nii nagu tänane päev oleks viimane! Mis ei ole pikk ega lühike, sest olevik ulatub ühtviisi kõigini, ebavõrdne on vaid see, mida keegi sellest olevikust endale meelepäraseks teeb.
Õndsal nõukogude ajal kas ei ole mõtlemapanev keelend oli meelisklemine homme avanevate võimaluste üle vähemalt seetõttu mõistetav, et see pidi olema paljulubav, unistati helgest homsest, mille võimalikkust kehv eluolu vaid kinnitas. Kehtis reegel: meie tegime näo, et töötasime, nemad tegid näo, et nad meile selle eest maksid. Nüüd on see homme käes, mida enam ootame? Või igatseme just toda homset, millest kõneldi toona parteikongressidel?
Keegi on seletanud seda inimloomuse omadusega kallutada end pigem lodevusele ja naudingutele kui et pingutada, kanda vastutust. Mina seda ei usu. Inimkonna ajalugu tõestab samuti selle paikapidamatust. Läbilõikeliselt tunneme homo sapiensis ära edasipüüdliku ja ühiste väärtuste nimel rassiva olevuse, ja kaugel sellest, et piirdume seda väites vaid üksikute edukate või nendega, kellel juba edumaa, kellele loomuldasa naeratab õnn.
Samuti on väheveenev ning tänasele maailmale kohatu homsele rajatud strateegiate põhjendamine lootusega pääseda kord paradiisi, siit ära, vastutusest ära, eemale maistest kannatustest. Siit kaubanduskeskustest, kobarkinodest, diskobaaridest, internetivõrkudest ning lõpuks ka ilusa looduse rüpest ei taha tegelikult ära keegi.
Isegi suurimad enesepetjad ja silmakirjatsejad punastavad seda väites, mis veel meist, kellele tõde on ülimaks teejuhiks. Sest mitte miski ei takista meil elamast nüüd ja praegu. Kas meie elul peaks olema ka mingi eesmärk, küsite. Millega siduda oma püüdlusi, millest ammutaksid jõudu meie kujutlused? Kindlasti. Nüüd on see homme käes, mida enam ootame? Või igatseme just toda homset, millest kõneldi toona parteikongressidel?